Jahiturist eelistab sageli vereta jahti

Imavere vallas jahi– ja loodusturismi pakkuv Mati Hõbemägi, keda teatakse nii Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal kui mujalgi piiri taga, laiendab tegevust fotojahile mõeldes.

Mati Hõbemägi vuristas oma villisega Tallinna – Tartu trassilt Käsukonnast veidi Paide poole Jalametsa peale pöörata. Sabas väikebuss kuue saksa vanuri ja nende saatja–tõlgiga.

Loodus pakub ise ennast

14 000 hektari suurune jahimaa Imaveres on täis söödaplatse ja sõimi, samuti vaatluspukke. Sealsed jahimehed Hõbemäega eesotsas viivad juba tosinkond aastat igal aastal metsa ligi paarsada tonni vilja ja rajavad hektarite viisi söödapõlde.

Nii pole mingi ime kohata Imavere kandis paarikümnepealist metsseakarja. Teisedki metsloomad on siin liikuma julgemad kui mujal.

Kõik see meelitab kohale loodushuvilisi, samuti jahituriste. Eriti maadest, kust üks või teine loomaliik on juba kadumas, sest pole seal enam metsigi, kus nad varjuda ja elada võiksid.

Näiteks Soomes, Saksamaal, Norras, Rootsis, Itaaliaski. «Põhjamaalaste seas on metssiga populaarne, sakslastel jälle põder,» täpsustas Hõbemägi.

Igasugu ametnikud istuvad Hõbemäe meelest tundide kaupa komisjonides ja arutavad, kuidas Järvamaad ja Eestit turistile paremini müüa, samas kui loodus – see, mida tegelikult näha tahetakse –, on kõikjal ümberringi. «Tuleb vaid jälgida, et kõik, mis metsas sünnib, oleks vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga,» lisas ta.

Jahiturismist, nüüd veel rohkem fototurismist huvitatuid majutab Hõbemägi oma Eistvere külalismajadesse ja sõidutab ringi jahimaadel, metsades, metsalagendikel, söödapõldudel. Viib Jalametsa, Epu ja Porissaare raba peale.

Fototurism on Hõbemäe hinnangut mööda mõttekas ja perspektiivne ala, mille poole tasub püüelda. «Küttimine sõltub jahiajast ja limiitidest, aga pilte võib klõpsida piiramatul hulgal,» arutles ta. «Ka on pildistada tunduvalt rõõmsam tegevus.»

Hõbemägi mäletas mõnda juhtumit, kus tegelikult jahile tulnu on unustanud püssi palge tõsta ja on päev otsa hoopis endale haruldasi ulukeid pildistanud ja filminud. «Üks soomlane käis talvel jahil ja lubas nüüd kogu perega tagasi tulla, aga hoopis pildistama,» lisas ta.

Eesti loomad ja veel puutumata loodus on köitnud turiste sedavõrd, et Hõbemäel on Eistvere küla majapidamises käsil majutuspaiga laiendus. «Väiksemasse mahub korraga kuus inimest, uude majja tuleb 16 kohta,» ütles ta.

Nüüdki viis Hõbemägi sakslased Jalametsa rabasse Eesti loodust nautima, kuigi vanim reisiseltsiline ütles vanuseks 81 eluaastat.

Loodus paneb endast lugu pidama

Üldjuhul ongi Imavere kandis puhkajad 70–80aastased. «Eile õhtul istusid nad tundide kaupa söödaplatside läheduses ja jälgisid seal sagivaid ulukeid, raske oli neid koju saada,» lausus ta.

Seetõttu ei peljanud Hõbemägi sakslasi ka rabamatkale viia.

Jalametsa on kaunis, kuigi sinna ei pääse mööda siledat laudteed, vaid tuleb turbamätastel turnida. Rabaäärne männik erkroheliste pillirookasvudega; sookailu–, muraka– ja jõhvikaõitest kirju samblapind; päikeses sillerdavad laukasilmad; suurlaugas üksteisest ülekrääksuva kajakakooriga.

«Too rabasaar seal, Kihnu saar, on minu maavaldus,» märkis Hõbemägi käega üle raba viibates.

Keset lagedust suurlauka äärde on keegi telgi püsti pannud – ilmselt linnuvaatleja. Neid, kes ka Eestis oskavad puutumata loodusest lugu pidada, tekib aastatega aina juurde. Nii ei pea varsti sugugi üksnes välismaalastele loodusturismi korraldama.

Kaarel Aluoja
Arnika Tegelmann, peatoimetaja
Järvamaa Teataja