Suurupi Tuletornid

Suurupi Tuletornid / Tutvustus

Rahvasuu räägib, et enne oma arhitektuuri-insenerliku pärli loomist Pariisi olevat Gustave Eiffel projekteerinud tuletorni Ruhnule. Alust sellel väite kinnitamiseks ega ka ümberlükkamiseks pole, kuid Prantsusmaa meistritelt pärineb Ruhnu tuletorn küll.
Ruhnu on läbi ajaloo olnud väga oluliste mereteede ristumise kohal ja teated esimesest tuletornist pärinevad 1646. aastast. Tänase Ruhnu tuletorni otseseks eelkäijaks võib pidada 34-meetrist 1860. aastal valminud puidust kuuetahulist tuletorni saare keskel. Kollase tüvipüramiidja tuletorni töö kulges probleemideta 1869. aastani, kuni torni plaaniti paigaldada valgusaparaat. Paraku osutus aga puidust tuletorn raske seadme paigaldamiseks liiga nõrgaks. Ainukese lahendusena nähti vana lammutamist ja uue metallist tule- torni püstitamist.

Tehases toodetud katlaplekist tuletorn telliti 1875. aastal telliti Prantsusmaalt Le Havre’is tegutsevalt tootjalt Forges et Chantiers de la Mediterranee. Metallosade meritsi kohale toomiseks ehitati Ruhnule paadisild ja üle luidete kivitee. Monteerimisel tuli ette ka viperusi, näiteks ei tahtnud tehases valmistatud detailid omavahel sobituda ning kinnitusdetaile nappis.

1877. aastal valmis Ruhnu (Runö) saare idaossa Haubjerre künkale üks Eesti omapärasemaid tuletorne. See koosneb katlaplekist torust, mida külgedelt toetavad kaldu asetatud silindrilised toed. Tuletorni tehnilise ja robustse välimuse tingib tehases tootmise hõlpsus. Praeguseks roostekarva torn oli oma esimestel töö-aastatel hall, aktsendiks punane kuppel.

Esimese maailmasõja ajal sai torn tugevalt kannatada, kui Saksa väed lasid 1918. aastal tuletorni teenindus- ja laternaruumi dünamiidipadrunitega puruks. Insener Ants Niilre projekti järgi taastati teenindus- ja laternaruum 1936–37. aastatel.

Tänaseni on Ruhnu tuletorni juures säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud teenindushooned — ülevaataja elamu, ait, saun, kelder, tall, kaev ning 20. sajandi esimesel poolel rajatud kivist petrooleumiait ja sajandi teisest poolest pärit generaatorihoone. 1875. aastast kuni Teise maailmasõjani töötas Ruhnu saare edelarannal Sjustakal päästejaam, millest on säilinud paadikuuri vundament, ramp ja hiljem sadamasse teisaldatud puidust paadikuuri kehand. Tuletorni kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.