Tudengilik õhkkond ja sööklalik miljöö

Lunaata pakub tagasihoidlikku, isegi nõukogudeaegset miljööd, ent taskukohased kodused road ja rõõmsalt vadistavate tudengite seltskond on siiski mõnus elamus.


Tartu Ülikooli füüsikahoones Tähe tänavas on juba terve igaviku tegutsenud tudengitele loenguvaheaegadel toekamat kõhutäit pakkuv toidukoht. Õpingute ajast mäletan toidukoha suuri klaasuksi, hullult ragisevat kassaaparaati ning maitsvaid keedukartuleid koduse kastme ja kotlettidega.

Seangi sammud füüsikahoone poole, et uurida, mis toimub selles isevärki toidukohas praegu. Ent uudsust või üllatavat muutust see külaskäik ei paku – sisustus on muutunud peamiselt värvide poolest ja kassaaparaat on uus (maksta saab ka kaardiga!).

Ehe tudengielu

Igal juhul annab see koht võimaluse hingata taas eheda tudengielu muretut õhku. Satun kohvikusse parajasti hetkel, kui loeng on just läbi saanud ja üliõpilased kümnekaupa toidujärjekorda asumas.

Tellitakse palju kotlette (hind 26 krooni), seljankat (15 krooni), mõni aga kuhjab prae asemel taldrikule hoopis viis pontsakat viineripirukat ja ostab kõrvale tassi teed (4 krooni).

Valin endale seinal asuvast küllalt rikkalikust menüüst toidu, mis kannab sisukat nime: viinerid, friikartulid, toorsalat. Täishind on 24 krooni, küsin sellest pool. Teenindaja tundub kuidagi liigselt kiirustav – ju siis mõjub tühjade kõhtudega tudengite järjekord väsitavalt.

Pärast toidu eest maksmist ei saa ma aru, kas roog tuuakse lauda või peab minema seda ise võtma. Kuid teadmatus ei kesta kaua.

Umbes seitsme (no võibolla viie) minuti pärast ilmub köögiuksest tädi, kes hüüab valju häälega: «Viinerid friikartuliga!» Saan oma tellitud toidu kätte. Seejärel tuleb seesama tädi uuesti ja hõikab: «Kotlet! Palun, kotlet!» Ning kotleti omanik tõttab uljalt oma portsjonit saama.

Lihtne ja maitsev toit

Viinerid friikartulitega passivad hästi, viinerid on pisut krõbedad. Nuriseda võiks vaid selle üle, et toorsalati osa on roas tõesti kasin. Kuna poolik portsjon on üsna väike (aga ka odav!), lunastan 11 krooni eest veel pool portsjonit heeringat kartuliga. Ja ei pea pettuma – keedukartulit pakutakse ikka viie aasta taguse koduse kastmega.

Magustoiduks saab valida kas saiakese, aleksandrikoogi või kohupiimavahu kisselliga. See tundub isuäratav ja maksab 13 krooni. Korbid, pirukad ja võiroosid valmivad sealsamas kohviksöökla köögipoolel.

Tegelikult ongi kogu mulje Lunaatast pisut kummaline ja nostalgiline. Tekib tunne, et selles kohvikus on aeg seisma jäänud. Samas on teenindus meeldivalt kiire.

Mis sest, et mõne terasema külastaja silma võib riivata, et laudadel pole lilli ja laudlinad on kohati plekilised ja toidupurused.

Kiiduväärt on see, et vähemalt päeval, mil kohvikus käisin, oli Lunaatas täiesti suitsuvaba õhk.