Reis: Kuldne sügis viinamägede vahel

Lõpmatud viinamarjapõllud oktoobripäikese käes, hommikusest udust väljaulatuvad mäetipud, mille otsas kõrguvad lossid ja muinasjutulised mägikülad, mida mäletad Biko raudteemängudest – selline on Alsace’i piirkond Prantsusmaal.

Mitmekümne kilomeetri pikkune veinitee Saksamaa, Prantsusmaa ja Šveitsi kohtumisnurgal algab peagi, kui oled Strasbourgist lõuna poole välja sõitnud. Käänuline tee viib ühest väikesest mäejalamil asuvast linnakesest teise, millest igaüks vääriks kultuuripealinna nime.

Võtame näiteks Kaysersbergi – seal võib igal tänaval teha rohkem ilusaid pilte kui kogu Tallinna vanalinnas kokku. Iidse raekoja kell lööb, taeva alla vaadates paistab loss ning veinikeldri hoovil asub armas väike kabel, mille vanuse lugemises lähevad isegi sajandid sassi.

Suundudes mõni kilomeeter edasi, satud Ribeauville’i, mis on veel väiksem paik, kuid seal kõrgub mitu kirikutorni. Käänuline kitsas teerada juhib rändaja aga umbes 800 meetri kõrgusele mäe otsa, kus toretseb järjekordne loss. Sealt avaneb taas vaade lõpmatutele viinamarjaväljadele, mis moodustavad lummava kollase-punase triibumustri, nagu oleks lapitekk laotatud Alsace’i küngastele.

Istandike vahel keerutades, mõnikord ka peatudes ja viinamarju maitstes tungib vägisi pähe mõte, miks pingutatakse nii palju ainuüksi selle jaoks, et inimene võiks joovastavaid jooke mekkida ja tervist rikkuda. Aga inimene on juba selline paheline olend, ja küllap just sellele vastukaaluks seisavad seal põldude vahel need loendamatud kirikud.

Olemata ise eriline veinisõber, pakkus siiski omaette vaatepildi veinikeldrites toimuv: punase ninaga vanamees veinipresside vahel pakub turistidele kohalikku toodangut erinevatest klaasidest, turistid pistavad nina klaasi, loksutavad ja mekivad. Isegi juba õhetama hakates.

Valavad sortsu järjekordsest pudelist - ja veel ja veel. Lõpuks ostetakse sellest kõigest midagi kotti. Millise neist veinidest, mida mekiti, kes seda enam täpselt mäletab.

Tegelikult on praeguseks viinamarjad juba nopitud, kuid sügisest hoolimata võib seal piirkonnas nautida veel kuni 22-kraadist päevasooja.

Kummaline mõelda, et osa lilli sügisel seal alles istutataksegi, ometi on näiteks jõuluteema juba praegu välja kraamitud ja jõuluvidinad poeakendel möödujat sisse kutsumas.

Pole ime, et Euroopa Nõukogu sealsamas muinasjutulises Alsace’is – Strasbourgis - oma peakorterile koha leidis. Strasbourgi sümbol pole siiski klaasist pompöösne euroametnike istungite hoone, vaid hiiglaslik gooti stiilis jumalaema kirik, mille üks torn kunagi ehitamata jäänud. Kui seda esimest korda õhtuhämaruses näha, võib pea kulasse jäädagi. Pariisi analoog kahvatub säherduse kõrval.

Kui keegi Strasbourgi satub, tasub kindlasti auto hankida ja ka Saksamaa poolele vurada. Selleks tuleb vaid üle Reini jõe minna ja tõusta Alsace’i oru vastasmägedele Schwartzwaldi, kus asuvad linnakesed ei jää Prantsuse omadele oma ilu poolest sugugi alla. Ja matkajat kõrgustesse viivad teed on nii kurvilised, et sõitjani jõuab õige pea arusaamine selle kohta, miks autoralli maailmameister just Alsace’ist pärit on.

VT