Virulane hädas Saare kohanimedega

Kui Lääne-Virumaal hästi tuntud ja üsna asine asjamees Jaan (nimi muidugi muudetud) Saare maakonnaga tutvuma minnes laevaga üle Suure väina sõitis, sadas tugevat vihma.

Kuivastu sadamasse jõudes võis ta aga juba kuivalt astuda ja ta hakkas Muhu keskme suunas jalutama. Et tal endal kotis kaasas olevatel leivakäärudel või juba peal oli, siis Võikülla ta sisse pöörama ei hakanud. Mõne kilomeetri järel keeras ta aga siiski vasakule ja lähenes Oina külale.

Sellist külanime polnud ta oma teatmikest leidnudki, sest omaaegses külade liitmise kampaanias oli ka see oma nime kaotanud. Kui aga kaheksakümne üheksanda aasta märtsis rajooni täitevkomitee otsusega Muhu 16 kohanime taastati, sai ka Oina küla oma nime tagasi. Eesti maa-asulate ametlikku nimestikku jäeti need 16 küla aga millegipärast kandmata.

Et küla nime taastamine põhjendatud oli, seda märkas Jaan juba eemalt. Küla lähedal ja majade vahel tuuritas omapäi ringi suur kari kohitsetud isaslambaid.

“Ega sellest keegi aru saa, kui nende hulgast üks ära kaob,” arvas Jaan, kellel tekkis äkki kange lambaliha isu. Et tal aga ühtegi korralikku terariista loomatapuks kaasas polnud, läks ta lähedasse Mõega külla ja ostis vanaaegse vaheda sõjariista, millega sai oinal pea nagu naksti otsast maha lüüa.

Liha ei olnud jõudnud lõkkel veel söömiskõlbulikuks küpseda, kui kumu mandrimehe omavolilisest tegutsemisest saarel levima hakkas.

Lähedasest Võlla külast tulid kolm meest, viisid ta lõkke äärest minema ja hakkasid tegema ettevalmistusi Jaani oksatõmbamiseks. Jutt nende kavatsusist jõudis peagi lähedasse Hellamaa külla, kust tuli kähku kohale kaks hästi hella südamega meest. Nad tegid Võlla meestele selgeks, et Muhus kehtivad samad seadused mis mandrilgi, surmanuhtlus on keelatud.

Nii viisidki Hellamaa mehed Jaani endaga kaasa. Tal oli aga surmahirmust kõht lahti läinud ja nii nad ruttasidki Hellamaa kõrval olevasse Pärase külla, et Jaan võiks oma keha kergendada. Seal kuulis ta arvamust, et ega jonnakad Võlla mehed pruugi asja niisama jätta, nad võivad Jaani jälitama tulla.

Esimesena tuli pähe mõte minna mõneks ajaks peitu Kapi külla. Siis aga meenus talle kuuldust-loetust, et tavaliselt peidetakse kappi armuke, kui abikaasa ootamatult koju tuleb - sellepärast tundus selline variant talle alandav.

Ta otsustas minna mõneks ajaks Kantsi külla, lootuses, et ega Võlla meestel seda nii kergesti vallutada õnnestu.

Maanteel astudes aga võttis üks sõiduauto ta palumata peale. Selle juht, ise ühe käega rooli hoides, helistas mobiiliga kuhugi, paludes enda peatset kohalejõudmist oodata.

Ta viis Jaani üle Väikese väina tammi Saaremaa esimesse asulasse, milleks osutus Orissaare alevik. Peatunud auto juurde astus kohe kolm kohalikku meest.

Üks neist ütles: “Ori ja orjus on juba väga vanad mõisted ja praegu me neid teiega rääkides ei kasuta. Aga teie Muhus tehtud sigadus, vabandust, oinandus, ei saa jääda karistamata. Määrame teile kaks nädalat ühiskondlikku sunnitööd meie aleviku tänavate korrastamiseks. Hakake aga kohe pihta!”