Viktor Kaasik otsustab Rahva Raamatu kaubavaliku üle

Advokaadi sõnul on Rahva Raamat müünud “valesid” raamatuid.
Krista Kaera hinnangul on see katse tsensuuri kehtestada.

Advokaat Viktor Kaasiku nõudel on Rahva Raamatu ja majaomaniku vahelises rendilepingus säte, mille järgi raamatupood ei tohi müüa sõda ning rahvastevahelist vaenu õhutavat kirjandust.

“Midagi taolist seal tõesti kirjas on,” vastas Rahva Raamatu juhataja Sirje-Mai Pihlak. “Saame sellest aru nii, et me ei tohiks müüa rahvustevahelist vaenu ja genotsiidi õhutavat kirjandust,” lausus ta, lisades, et Rahva Raamat pole niisuguseid teoseid ka siiani müünud.

Rendilepingus on kirjas, et üürnikul on keelatud raamatukaupluses müüa või levitada kirjandust või trükiseid, mida Euroopas üldomaks võetud kriteeriumide alusel võib hinnata rahvustevahelist vaenu õhutavateks või genotsiidi õigustavateks teosteks.

Advokaat Viktor Kaasik ütles, et see säte on lepingus raamatupoe pakutud sõnastuses ning
tema ainult nõustus sellega.

Pihlak aga ütles, et sõnastus on küll raamatupoe pakutud, kuid sellise sisuga sätet soovis lepingus näha siiski Kaasik ning algselt oli kirjas ka selge sanktsioon, mille järgi juba ühekordse rikkumise puhul võib majaomanik rendilepingu üles öelda.

Kaasik ütles Eesti Päevalehele, et rendilepingu kallale minnakse juhul, kui rikkumised korduvad. Küsimusele, kes otsustab raamatute sobivuse üle, vastas Kaasik, et seda teevad osapooled koos.
Kirjastaja Krista Kaer nimetas majaomaniku soovi poele sisulisi ettekirjutusi teha katseks tsensuuri kehtestada.
Taunitud raamatutena, mida Rahva Raamat olla kunagi müünud, on kuluaarides nimetatud Alfons Rebase memuaare. Pihlaku sõnul pole niisuguseid memuaare olemaski ja Rebasest on kunagi kirjutanud vaid ajalookirjanik Voldemar Pinn.

Maailmas peetakse niisuguseks ebasoovitavaks ja mõnes riigis ka seadusega keelatud raamatuks Hitleri “Mein Kamfi”, mida mõni aasta tagasi näiteks Ameerikas väga suure eduga müüdi.

“Saan aru, mida Viktor Kaasik selle sättega mõelda võib,” ütles Apollo raamatupoodide ostujuht Marju Kirsipuu, viidates “Mein Kamfile”, ja seda Eesti raamatupoed müügile ei võtakski. Samas tema sõnul ei kujuta
raamatumüüjad sageli kirjastustelt raamatuid tellides täpselt ette, mis on teoste üksikasjalik sisu.
“Muidugi ei müüks me terrorismiõpikut või internetis levivaid õpetusi narkootikumide kasvatamise ja nende valmistamise kohta,” tõi Kirsipuu näiteks. “Samas võib kahelda ka relvade käsitsemise õpetusi jagavates raamatutes ja mõnes ilukirjanduslikus raamatus võib sees olla kodusel viisil lõhkeaine valmistamise õpetus.
Raamatumüüjate ja kirjandusinimeste sõnul kehtivad kirjutamata reeglid selle kohta, mida sobib ja mida ei sobi müüa, ning mingit tsensuuri raamatulevitajad Eestis ei vaja. Samas on mitmes Euroopa riigis lausa seadusega keelatud holokausti õigustavad raamatud.
Intellektuaal Linnar Priimägi nimetas majaomaniku soovi selline säte rendilepingusse kirjutada ülereglementeerimise fenomeniks. “See tekitab rohkem küsimusi, kui lahendusi pakub,” sõnas Priimägi.

Rahva Raamatuga sõlmitud lepingus on punkt, et seal ei tohiks müüa sõda ning rahvastevahelist vaenu õhutavat kirjandust…
Ei ole, ei ole, ei ole. Kust te niisugust jama olete kuulnud? Seal on üks säte, mis seab teatud kitsendused.
Helistage proua Pihlakule, raamatukaupluse juhatajale. Temal on see leping käepärast ja küsige temalt. Seal on säte, mis seab piirangud, et igasugust jama ei tohiks müüa.
See on üllatav, et niisugune säte on kirjutatud rendilepingusse!

Aga miks mitte!

Kas oli põhjust kahtlustada, et müüakse mingit jama?

Esiteks seal kaupluses on müüdud varasemalt niisugust kirjandust, mida tsiviliseeritud maailmas raamatupoodides ei müüda.

Milliseid raamatuid konkreetselt?

Selleks, et saaksime teineteisest täpselt aru, panime lepingusse formuleeringu, mis lähtub Euroopas ja maailmas üldtunnustatud normidest.

Kas on ette nähtud ka sanktsioone, kui raamatupood müüb nn vale raamatu?

Küsimus pole vales raamatus. Esiteks on ette nähtud, et see peab olema korduv nähtus. Ja kui see tõepoolest on korduv, siis on meil õigus rendileping lõpetada.

Loodetavasti ei teki sellist olukorda!

Usun ka. Me oleme samuti huvitatud, et see rendileping kehtiks. Pole ju normaalne, et raamatupoes müüakse näiteks endiste SS-laste memuaare või kirjandust, mis ülistab Nõukogude vägede kangelastegusid II maailmasõja ajal.

Nagu “Kuidas karastus teras”?

Sellel raamatul on vähe pistmist II maailmasõjaga. Aga seal on müüdud raamatuid, mis ülistavad Nõukogude armee kangelastegusid Eestis. Samal ajal on müüdud ka natside mälestusi ja raamatuid, kus on kiidetud nii Wehrmachti kui SS-i. On olnud ka selliseid asju, kus on olnud halvustusi konkreetse rahvuse aadressil.

Krista Kaer, kirjastaja ja tõlkija-
see on katse tsensuuri kehtestada. Siin on ilmselt mõeldud juutide vastu suunatud kirjandust, nagu “Mein Kamf või “Siioni tarkade protokollid”, aga Rahva Raamat ei võtaks neid raamatuid nagunii müüki. Ääretult tendentsliku kirjanduse puhul vaatavad juba kirjastused, mis sobib ja mis mitte.

Kirjastuses oleme ka ajalookirjanduse puhul alati konsulteerinud oma ala asjatundjatega. Ma ei usu, et rahvustevahelist vaenu õhutava raamatu avaldamistki eesti keeles väga palju ette tuleks. See on niisugune isereguleeriv asi olnud. See säte tundub võrdlemisi absurdsena.

Mihkel Mutt, Sirbi peatoimetaja ja kirjanik-
tsensuuri katset ma selles esmajärjekorras ei näeks. See on lihtsalt nõme lause. Olen väga hämmeldunud ja ma ei mõista, miks niisugune nõue lepingusse kirjutada võidi. Ma ei tea ühtegi raamatut maailmas, mis sõda õhutaks – peale “Mein Kamfi”. Need, mis sõda kirjeldavad, on üldiselt sõda ära hoidvad raamatud.

Teame, et Saksamaal on seadusega keelatud holokausti pooldav kirjandus. Selle levitamise eest läheb kinni. Mõnes teiseski Euroopa maas on kahtlemine holokaustis seadusega keelatud. Meil Eestis pole see keelatud ja võime selle üle targutada. Neis maades aga ei või isegi targutada.

Linnar Priimägi, Pedagoogikaülikooli õppejõud, intellektuaal-minu meelest on küsitav sellist nõuet eraldi punktina lepingusse sisse tuua. See tekitab rohkem küsimusi, kui neid lahendab. Kas sõda õhutavad on ka näiteks Johannes Semperi isamaasõjaaegsed värsid, kus ta kutsub üles Eesti NSV-d vabastama fašistlike okupantide käest? Ilmselt see on sõda õhutav, kuna on propagandistlik luule. See õhutab nagu õiglast sõda, aga siis on keeruline hakata vahet tegema, kus on õiglane ja kus ebaõiglane sõda.

Kui Koraan kutsub pühasse sõtta, kas see on sõda õhutav või mitte? Või kui Vanas Testamendis ütleb jumal, et hävitage juudi rahva vaenlased ehk konkreetsed hõimud. Kas Piibel on siis sõda õhutav?

Niipea, kui asi jõuab kohtusse ja näpuga hakatakse järge ajama, satuvad nad väga suurtesse raskustesse. See on ehk ülereglementeerimise fenomen, millega aeg-ajalt ikka kokku põrgatakse. Püütakse minna väga üksikasjaliseks seal, kus kehtivad üldised moraalinormid või hea tava. Mida varem sellise sätte olemasolu unustatakse, seda parem.
EPL