Viis olümpialinna ühe hoobiga

Kes ütles, et Tehvandi trampliin näeb räsitud välja? Pole tal häda miskit, kui võrrelda selle suusahüppemäega, mis asub Itaalia rikaste ja ilusate talikuurordis Cortina d’Ampezzos.


Paistab, justkui oleks Cortina hüppemäelt viimati õhulende tehtud 50 aastat tagasi, mil seal toimus taliolümpia. Teiste seas läks betoonsammastele rajatud trampliini nukilt 1956. aastal lendu eestlane Uno Kajak, kes värske NSV Liidu meistrina saavutas 36 kahevõistleja olümpiakonkurentsis 26. koha.

Kui tegin suve lõpul autoga tiiru läbi Kesk-Euroopa taliolümpialinnade, jättis hambuliste tippude ja järskude nõlvadega Dolomiitide kuningannaks peetava Cortina d’Ampezzo olümpiatrampliin masendava mulje.

Maandumisnõlv oli paksult rohtunud, seal vohasid ohakad ja muu umbrohi. Puittribüün oli sedavõrd mäda, et tundsin igal sammul hirmu läbi kukkuda. Ühes kohas oli põrandalaudade vahelt isegi puu läbi kasvanud. Kohtunikemaja seinas haigutas suur auk. Ja juurdepääsutee trampliinile oli nii auklik, et lõhu või auto vedrustus.

Ilmselt on mäesuusanõlvade arendamisele pühendunud Cortina äri- ja linnajuhid unustanud trampliini lihtsalt hajusa asustusega talikuurordi perifeeriasse oma paratamatut lõppu ootama. Seevastu kesklinna hotellid ja restoranid meelitavad kohale jõukuse ja heaolu etalone, kelle firmamärgiks on talviti hirmkallid kasukad või moe viimase sõna järgi õmmeldud suusakostüümid.

Või sellised sportautod nagu Lotus, millega kihutas Cortina ümbruse mägiteedel filmis «Eriti salajane» («For Your Eyes Only») ringi James Bond.

Hirm bobirajal

Üle Dolomiitide põhja poole sõites jõuab Austriasse Tirooli, mille keskuses, Tartust pisut suuremas Innsbruckis, leidub piisavalt palju ajaloohõngu, et hoolimata 1964. ja 1976. aasta taliolümpiast pole linnast saanud mägikuurorti.

Vanalinna ehk Altstadti tõmbenumbreiks on 2657 kuldliistust rõdukatus Goldenes Dachl ning meisterlikult nikerdatud fassaadiga Hölblinghaus.

Vanalinna põhjaservas laiub Hofburgi keisripalee, mille ees ootavad turiste troskad. Kindlasti tasub lasta end sõidutada piki Maria-Theresien-Strasset – Innsbrucki peatänavat, mida ääristavad pastelsetes värvides barokkstiilis hooned. Tänava lõpus kõrgub Triumfikaar, mis ehitati tulevase keisri Leopold II kihluse puhul 1765. aastal.

Parimad vaated kõrgetest mägedest ümbritsetud Inni jõe orus asuvale Innsbruckile saab Bergiseli olümpiatrampliini jalamilt. Ja veel paremad selle tipus asuvast restoranist Café im Turm. Kes tahab, et südame alt käiks külm judin läbi, peab istuma Iglsi bobirajal neljasesse kelku. Minutiline sõit profipiloodi tüürimisel maksab suviti ratastel 22 eurot ja talviti uisujalastel 30 eurot.

Hitleri panus

Veelgi põhja poole edasi liikudes, Saksamaa lõunaservas Baieri Alpides, asub Adolf Hitleri poolt 1936. aasta taliolümpia puhul kahest linnast üheks liidetud Garmisch-Partenkirchen.

Maalilisel olümpiastaadionil kaksiklinna ääres kõrguvad kõrvuti kolm hüppemäge, mille maandumisrajad jooksevad jalgpalliplatsile. Natsiajast pärit hallist kivist staadioniväravale, mida kaunistavad kaks hiidmõõtmeis kangelaskuju, on kuldkollaste tähtedega graveeritud tollaste olümpiavõitjate nimed.

Tapvad hinnad

Garmisch-Partenkirchenist on lihtne teha lühikesed väljasõidud Lõuna-Saksamaa kahte kaunimasse lossi. Graswangi rohetavas orus leiab rokokoostiilis Linderhofi lossi, mille lasi 1870. aastail oma vanaduspäeviks ehitada Baierimaa kuningas Ludwig II, keda oli innustanud tema külaskäik Versailles’sse.

Sama mees lasi enam-vähem samal ajal ehitada Alpsee järve kaldale Luigemäe otsa dramaatilise Pöllati kuristiku naabrusse viiekorruselise Neuschwansteini lossi. Kirjas helilooja Richard Wagnerile nimetas ta seda paika maailma ilusaimaks kohaks.

Baierimaalt edelasse keerates jõuab Šveitsis Engadine’i orgu, mille südameks on 1928. ja 1948. aasta taliolümpialinn St. Moritz. See paik 1500 meetri kõrgusel, mis kujunes talispordikeskuseks juba 19. sajandi lõpul, mõjub lihtsurelikule heidutavalt. Isegi tavalises toidukaupluses on hinnad kruvitud nii kõrgele, et läkitada franke pihus veeretavaile tavakodanikele sõnum: kahju küll, aga teie koht ei ole siin.

Mäenõlvadel kõrguvad mitmed kraanad, mis ehitavad rikkureile uusi nelja-viietärnihotelle ja lukskortereid, kust avanevad üle St. Moritzi järve lumiste tippudega mägedele küllap miljonivaated.

Šveitsi teises, läänepoolses otsas kerib käänuline maantee Martigny viinamarjaistanduste vahel üles mägedesse ning viib Prantsuse talikuurorti Chamonix’sse, kus toimus talispordinädala nime all 1924. aastal esimene taliolümpia. Tõsi, märke noist mängudest on raske leida. Isegi suveniiridel. See on ka arusaadav, sest kavas oli kõigest viis ala.

Postimees