Justkui tõeline polaarmatk: ujuva ATVga läbi Emajõe Suursoo Peipsile

Lumi, jää, külmunud jõed-järved, hiigelsuur Peipsi ja eksootiline Piirissaare – seda kõike nägime Emajõe Suursoos ainulaadsel polaarmatkal, kus reisijate kasutada olid amfiib-ATVd.

Retk saab alguse Tartu maakonnast Kavastu külast. Kaks kaheksarattalist Argo-tüüpi amfiib-ATVd sõidab autode järelhaagistelt maha. Varustus ja sõidukid vaadatakse üle ja matkajatele antakse koolitust. «Lepime kohe alguses kokku, et sõidame põhiliselt mööda veekogusid,» sisendab üks kahest instruktorist. «Kaldale läheme nii vähe kui võimalik. Siis kaovad kõik meie jäljed koos kevadise lumesulamisega.» Instruktorit kuulavad huviga kõik, alates peagi ühel ATVl istet võtvatest veidi üle 20aastastest noormeestest-neiudest, lõpetades teisele istuva paariteistkümneaastase lapsega perekonna ja fotograafiga.

Enne matka on reisi korraldava firma Veematkad instruktorid rõhutanud, et kaasa tuleb võtta palju pakse rõivaid. Niisiis on meil kõigil kaasas suured pambud riiete ja muu vajalikuga.

Maskita kipub nina külmetama

Et maskid-mütsid-kampsunid kahjuks ei tule, saab selgeks juba matka esimestel kilomeetritel. Tegu on tõelise kodumaise polaarretkega, kus topeltjoped, näomask ja korralik müts lausa hädavajalikud. Juba varsti on õnnelikel, kes maski kaasa võtnud, nägu korralikult kinni kaetud. Need, kel maski pole, tõmbavad kampsuni näole, et kümmekonnakraadises külmas 30–40 km tunnikiirusega liikuvas lahtises sõidukis nina päris ära ei külmuks.

Esimene peatus on õnneks varsti, juba paarikümne minuti pärast. Soojendame ennast ja vaatame kunagise Uue-Kastre kindluse ja hiljem samas paiknenud kõrtsi varemetele ehitatud looduskaitseala keskust. Sel kohal asus XIII sajandil piiskop Bernhard II rajatud kindlustatud tõkkepost, mis pidi takistama vaenlase laevadel ootamatult Peipsi poolt Tartu alla ilmuda.

Kartmatud metssead ja soe ahi

Jätkame sõitu Kalli järve poole, mille keskel paikneb Veematkade ujuvküla. Sõitjad istuvad ATVde tagaosas külmast pisut kangetena lähestikku ja unistavad soojast toast. Vahetame vaid mõni üksiku sõna. Äkitsi kargab üks reisijatest püsti ja näitab näpuga kalda poole. «Vaadake, vaadake! Metssead!» hüüab ta üle mootorimürina. 5-6pealine seakari ei tee suhteliselt vaikse ATV lähenemisest väljagi. Juht võtab hoo maha ja alles tagantpoolt tuleva teise ATV mürina peale taipavad sead kalda poole jalga lasta.

Tunnikese pärast jõuame Kalli järvele, kust hakkab paistma meile sooja, majutust ja sauna pakkuv ujuvküla: kaks maja, millest ühes paikneb saun ja teises on söömis- ning magamisruumid. See võib olla ööbimiskohaks kuni 35 inimesele.

Esialgu on toaski külm kui hundilaudas. Kui ahju tule teeme ja juba puitbriketi kerget praksumist kuulda on, hakkab siiski soojemaks minema. Võtame kindad käest ja hõõrume villastesse sokkidesse peidetud jalgu, et veri taas liikuma saada. Kui mütsid juba peast kaduma hakkavad ja hõlmadki lahti teeme, tundub instruktoritele, et oleks aeg taas liikuma hakata. Muidu võib külm soojast toast tulnuid ATV peal kõvasti näpistama hakata.

Uljad hüpped lumevaaludel

Kui enne roolisid mõlemat ATVd instruktorid, siis nüüd lubatakse sõiduvahendite rooli ka matkaseltskonna liikmeid. Alguses ollakse ettevaatlikud – väiksemgi hüpe lumevaaludel paneb võpatama. Mõnekümne minuti pärast Peipsile jõudes on olemine juba julgem. Seega vajutab igaüks gaasi nii palju kui suudab. Isegi järsud kurvid ei pane kedagi võpatama. Ka see, et pisut traktorit meenutav sõiduk rooli keeramisel külje uljalt ette võtab, on viimase paari tunni jooksul selgeks saanud. Ei keera ju ATV nii, nagu sõiduvahendid tavaliselt, rattaid. Selle asemel pidurdab ta ühe poole rattad kinni ja läheb külglibisemisse nagu kruusateel kurve läbiv ralliauto.

Nii kaugele ette kui silm seletab, on näha vaid jääd. Eespool kauguses peaks olema Venemaa, selja taga paistavad Eesti rannikust vaid kontuurid.

Äkki tekivad silmapiirile tumedad kogud. Sõidame lähemale ja avastame, et tegu on jääpüüki harrastavate kalameestega. Mõni neist on end kilekotti pakkinud, nii et see moodustab kaluri ümber kaitsva telgi. Teised soojendavad end aeg-ajalt autodes, millest mõni numbrite järgi otsustades lausa Lätist-Leedust kohale sõitnud. Kolmandad otsivad külmarohtu kaasa võetud viinapudelist. Läbi jää vajumist ei ole karta isegi raskete kaubabussidega Peipsile tulnutel. Instruktorite sõnul on jää meie all kohati poole meetri paksune.

Kiire kohv sibulakasvatajate saarel

Kaluritest möödas, võtame kursi lõunasse, Piirissaare poole. Kauguses paistab vaid metsaviirg, varsti ka mõni maja. Veel mõned hüpped Peipsi tuultest kokku aetud lumevallidel, kümmekond minutit külmetamist ja oleme Eesti idapoolseimal saarel.

Läheneme külateed mööda ühele kahest kohalikust poest, et sooja saada ja kohvi juua. «Me tulime jäätist ostma,» naljatab instruktor, kui külmast kanged matkajad sisse astuvad. Poemüüja nalja ei mõista, vaatab pikalt ilma erilise imestuseta tulijate poole. Kuid ütleb lõpuks sõbralikult: «No siis tuleb ise võtta sealtpoolt, külmikust.» Laseme endale kohvi sooja panna.

Seepeale palub müüja meil uksekella seinast välja tõmmata. Soov tundub küll imelik, kuid – ju siis peab. Peagi selguvad ka kummalise soovi tagamaad. Nädal varem käinud poes Kanal 2 võttegrupp, mille peale poemüüja mees ähmi läks, liiga palju elektriseadmeid korraga sisse lülitas ja korgid läbi lasi. Nii jättis ta müüja arvates eesti rahvale mulje Piirissaarest kui kohast, kus isegi korralikku elektrit pole.

Püstijalu leti ääres joodava kohvi kõrvale räägib müüja veel üht-teist kohalikust elust. Praegu elab saarel veidi enam kui 60 inimest. Suvel ulatuvat Piirissaare rahvaarv lausa 300ni, sest siis sõidavad siia ka kohalike lapsed ja lapselapsed.

Kooli saarel pole, seega tähendab hariduse saamine üldjuhul Tartusse kolimist. Tänavusel talvel on Piirissaarel lapsi täpselt kaks – üks neist poemüüja enda oma.

Kohv joodud ja ninad soojendatud, lahkume poest. Teeme tiiru tänavatel, uudistame siniseks võõbatud maju, kahte imepisikest kirikut ja aedu, millest paljudes suviti sibulaid kasvatatakse. Peatume sildi juures, kus vallavalitsus puhtas vene keeles kirjutab, et otsitakse buldooserijuhti ja traktoristi. Selle all trükitähtedega ka üks eestikeelne sõna: «Vallavanem». Kohalikele mõeldud ametlik teadaanne.

Finaaliks ujuvküla saun

Liigume ranniku poole, et taas Peipsile suunduda. Teel kohtame hirmsat mürinat tegevat sõidukit. Lähemal vaatlusel selgub, et tegu on vana ümmarguseninalise UAZiga, mis lohistab nööriga enda järel mingit suurt rauast eset. Kilavate silmadega karvamütsidega mehed ei tee matkajatest väljagi. Vajutavad vaid oma nõukogude päritolu nelikveolisel gaasi.

Peagi oleme taas Peipsil. Liigume üle jää Laaksaare sadamasse, sealt edasi veidi mööda teid ja siis juba piki pisikest Apna jõge Kalli järve poole. Et ujuvkülas sooja saada, kõht täis süüa, sauna teha ja reisiväsimusest puhata.

Külmakilomeetrite ja -tundide järel kuluvad kuum saun ja korralik puhkus marjaks ära. Uinudes suriseb kõrvus endiselt mootorimüra. Järgmisel päeval, pärast lühikest retke matka alguspunkti Kavastusse, tuleb peale tunne, et tahaks veel jõgesid-järvi mööda ringi kihutada, külma kannatada ja siis uuesti soojas toas üles sulada.

http://www.sloleht.ee/2006/02/18/reis/192099/