Kütid loendavad metsaloomi enda kasuks

Viimase rahvaloenduse järgi elas Eestis 1,365 miljonit inimest. Kui inimene oleks hunt ja jahimehed oleksid neid kokku lugenud, oleks meid 2,7 miljonit. Metskitse puhul oleks lugu vastupidi, Eestis elaks vaid 0,7 miljonit inimest.
Rahvastikuteadlase Kalev Katuse hinnangul pandi viimase rahvaloenduse ajal omadega puusse. Lugemata jäi umbes 5 protsenti ehk 65 000 inimest. Seega oli tegemist selge alaloendusega.
Statistikaameti direktori Rein Veetõusme arvates polnud asi sugugi nii hull - alaloendus oli tema arvates poole väiksem. Rahvaloendusega metsas pole asjad teisiti. Tõsi, siin on olukord märksa hullem.
Jahimehed eksivad ulukeid lugedes sageli väga suurelt. Ametliku loenduse järgi elab meil kaks korda rohkem hunte kui tegelikult. Samal ajal pakuvad jahimehed ühe oma lemmikjahilooma, metskitse arvu tegelikkusest poole väiksemana välja.
Jahimehele pakuvad erilist huvi nood metsloomad, keda tohib lasta. Enne kui laskelimiit paika pannakse, peab aga teadma, palju kedagi üldse on. Peagi, kui jahid on möödas ja metsaelanikud rahunenud, algab laanes iga-aastane suur rahvaloendus. Sead ja hundid, kitsed ning ilvesed, põdrad, hirved ja karud - kõik pannakse kirja.
Aprilli esimeseks päevaks peavad jahimehed oma andmed maakonna keskkonnateenistusele teada andma.
«Sigade arv saadakse söögikohtade järgi kätte,» seletab keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht. «Mehed püüavad ära arvata, palju seal sigu käib. Kitse puhul on täpselt sama.»
Varem, kui suurtel aladel laiusid orasepõllud, vaadati, kui palju kitsi sinna õhtul välja tuli. «Orasepõllud on kevadel kitsede kogunemiskohaks. Põtra, hunti ja ilvest loetakse jälle talvel jälgede järgi. Vähe kasutatakse ajuloendust, see on hirmus töömahukas,» tõdeb Roht.
«Suuri loomi peab täpsemalt lugema, väiksemate puhul võib rohkem eksida,» seletab Roht. «Põdra puhul võib eksida 10 protsenti, kitse ja sea puhul 20, jänese puhul juba 40 protsenti. Hulluks läheb asi siis, kui eksitakse 50 või 100 protsenti.»
Just nii on lugu hundi ja metskitsega, eelmise sajandi kaheksakümnendatel aga ka meie kõige tähtsama jahilooma põdraga. «Ametliku loenduse järgi elas metsas 9000 põtra, see ei seganud aga neist igal sügisel 6000 maha lasta,» jutustab Roht. «Tagasiarvutus (selleks on tarvis teada iga-aastast juurdekasvu ja kütitud loomade arvu - toim.) näitab, et tegelikult elas tol ajal meil vähemasti 18 000 põtra.»
Põhjuseid, miks jahimehed nii rängalt eksisid, on mitmeid. «Kindlalt loeti sellepärast vähem, et riigiplaan väiksem tuleks,» kirjeldab Roht tollaste jahimeeste ees seisnud dilemmat. «Lugesid palju, tuli suurem riigiplaan kaela. Lugesid vähe, võis tekkida olukord, kus ei lubatud üldse lasta.» See aga andis võimsa tagasilöögi, noorendikud said kõvasti kannatada. Kahjustuse ja arvukuse vahel on otsene seos.
Eesti autoriteesema jahinduseksperdi sõnul on õnneks põdraga tänaseks asi paigas. Jahimeeste ja teadurite andmed langevad kokku. Nüüd pole meestel enam riigiplaani kukil. Toimib ka majanduslik hoob.
«Elupaigad on hinnatud, selle järgi käib jahimaa eest tasumine. Oled valesti lugenud ja rohkem lasknud, siis järgmisel aastal ei saa lasta. Aga maksma pead jahimaa eest ikka. Siis on juba sinu enda mure, kuidas loom tagasi tekitada,» seletab Roht.
Tänaseks murelapseks on põdra asemel saanud jahimeeste teine lemmikloom - metskits. «Mina küll ei usu, et meil on vaid 40 000 kitse,» tõdeb Eesti autoriteeseim jahindusekspert. «Kitse võidakse kuni 300 protsenti alla lugeda. Arvestades suurkiskjate arvu, ilmastikku, eriti aga küttimismahtu - 5000 looma igal aastal - peaks kits olema ammu otsa lõppenud.»
Roht tunnistab, et keegi pole seni julgenud vea koefitsienti välja öelda. Tema hinnangul on talvituva kitsekarja suurus kindlasti 60 000 - 80 000 looma vahel.
Metskitse suurim asjatundja Tiit Randveer on veelgi karmim. «Ma olen kindel, et neid on kaks-kolm korda rohkem, jumal teab, võib-olla rohkemgi. See aga tähendab, et kogu statistika muutub mõttetuks, sellega pole midagi peale hakata.»
Randveer toob kujuka näite. Poolas ja Norras läbi viidud uurimuste järgi pistab üks ilves aastas nahka umbes 40 metskitse. «Kõik meie kitsed peaks olema seega ilvese poolt ära söödud, jahimeestele ei tohiks midagi jääda,» naerab Randveer. Ametliku loenduse järgi elab meil 950 ilvest ja 40 000 metskitse. Tegelikult on meie ühe tavalisema jahilooma arvuga juba pikka aega eksitud. «70ndatel elas meil ametliku loenduse järgi 60 000 kitse, tegeliku arvu saamiseks võib selle julgelt kolmega korrutada,» rõhutab Randveer.
«Sõraliste arvu hinnatakse reeglina madalamaks, kiskjate oma aga kõrgemaks,» seletab neil päevil ilmunud kapitaalse «Jahiraamatu» koostaja.
Randveer jutustab ühest jõhkravõitu eksperimendist. «Arvati, et metsas elab 70 kitse, selle kontrollimiseks lasti vaesed loomad kõik maha ja loeti üle. Selgus, et tegelikult oli neid hoopis üle 200.»
Põdra kõrval langeb täna kahjuks vaid karu puhul jahimeeste ja ekspertide arvamus kokku, tõdevad nimekad jahinduseksperdid. «Ilvese puhul on ametlik loendus kolmandiku võrra suurem kui näitavad seireandmed,» seletab suurkiskjate asjatundja Peep Männil.
Hundi näguripäevad
«Hundiga on vahe kõige suurem,» tõdeb Männil. «Ametlik loendus ütleb, et neid on 170, seireandmed näitavad samas, et vaid 60-80.» Männili sõnul elas eelmisel talvel Eestis vaid kaheksa karja. «Jahimehed ei arvesta hundi suure liikuvusega,» seletab Männil.
Hundikarja kodupiirkond (500-1000 km²) ei hõlma mitte üksnes mitut jahipiirkonda, vaid ka mitut maakonda. Teiseks arvatakse, et hundikari tegutseb sama moodi nagu seakari, kes on kogu aeg füüsiliselt koos.
Tegelikult see nii pole. Näiteks kuuepealine kari on harva üheskoos, enamasti liigutakse väiksemate seltsingutena ringi. «Kui jahimehed oma maid ja loomi hästi ei tunne ja naabersektsiooni meestega koostööd ei tee, ongi topeltloendus käes.»
Nimekad jahinduseksperdid kinnitavad kui ühest suust, et liikuvamate ulukite õige arv sõltub sellest, kui hästi naaberjahipiirkonnad omavahel koostööd teevad. «Jahimeeste loendus on olnud ja peab jääma,» tõdeb Tiit Randveer. «Aga peab olema ka sõltumatu seire. Seda ei tohi alahinnata.»

Postimees