Welcome to Ida-Virumaa, Kotka!

Meri on rahulik, tuul leebe ning Vironia seilab Sillamäelt Kotkasse tempoga, mis tädi Maalilegi jalgratta seljas jõukohane.

Kiiret pole kuhugi, sest Kalevipoja kiviviske kaugusel asuvasse Soome sadamasse peab õhtul Eesti rannikult teele läinud laev jõudma alles hommikul.
Laev on 17. mail piripardani ettevõtlikke vippe täis, sest seni vaid kaubakoormaga seilanud Vironia on sedapuhku Kotkasse teel reisijate liiklust avama.

Turistid diplomaadikohvriga

Laevatekil on pikksilm ja pikksilmast paistab kätte Sillamäe valitsushoone, mille külje all avatakse tänavu suve hakul reisiterminal ja järgmise suve hakul reisikai. Sinnamaani seisab laev tavainimese mõistes pärapõrgus, kus Vironia naaberalusele käib kõrvulukustava kolinaga vanaraua laadimine. Aga kui Kotka sadamal on vanust mitusada aastat, siis Sillamäe sai sadamalinnaks alles mullu, tuletab sadama nõukogu esimees Tiit Vähi meelde neile, kes kõike kohe ja korraga saada tahavad.

Vähi lubab, et Sillamäe reisiterminal ei tule viletsam kui Kotkas ega väiksem kui Kotkas. “Ja põhimõtteliselt saab olema nii, et reisija – Kotka inimene, tuleb laevast maha, astub viissada meetrit, diplomaadikohver paberitega näpus, ning ongi linnas,” teeb Vähi piltlikult puust ja punaseks ette, kuidas kõik olema saab.

Sillamäe valitsushoone jõllitamine binoklist on viimane asi, mis raehärra Ain Kiviorgu laeval huvitab. “Meie omakorda seal linnavalitsuses oleme seda laeva vaadanud, et ei taha ega taha teine kuidagi paigast liikuda,” lõõbib ta.

Vipid on lipsud lõdvemaks lasknud, sest reisiliikluse avasõit Kotkasse on ühtlasi küll töösõit, kuid tööd tuleb ikka mönuga vötta, tsiteerib Ida-Virumaa parim giid Enn Käiss saarlasi.

Kaevurikiivris Käiss ubib laeva autotekil seina peale rippu Kohtla kaevandusmuuseumi reklaamplagu aherainemäe pildiga. Ühel turismimessil pidanud üks naisterahvas seda mäge püramiidiks, mis kaubamärgina patenteeritud, ning võtnud Käissil nööbist ja küsinud kurjalt: “Kes teil siin Egiptust müüb?”

Egiptuse asemel valmistub Käiss kotkalastele müüma hoopis kõige madalama taseme turismiteenust. Just nii ühel turismikvaliteedi konverentsil Käiss öelnudki – teenus kõige madalamal tasemel – ega valetanud: Kohtla kaevandusmuuseum viib külastaja 12 meetri sügavusele maapõue.

“Bõl že dogovor”

Mobiiltelefon teavitab piiksuva sõnumi saatel Venemaa mastist. Vironia kapten Tõnu Tuuling uurib monitori ning ütleb, et Vene veteni on 10 kilomeetrit. Sealt läbisõidu luba Vironial pole ning laev suundub tee peale jäävast ja Venemaale kuuluvast Suursaarest mööda suure kaarega, kuigi teiselt poolt saart saaks otse ja võidaks sõiduaega tervelt tunni jagu.

Aga läbirääkimised Moskvaga ses osas käivad, kinnitab Soomes Viru Onassiseks ristitud laevaomanik Vjatšeslav Leedo, pidades lühemat teed võimalikuks juba juunist, sest “läbirääkimiste seis on parem kui kolm kuud varem”.

Mullu suvel leidis Sillamäe-Kotka liinil aset proovireis laevaga St Ola, mis silkas Soome poole valelt poolt saart, kuni Venemaa piirivalvelt tulnud korraldus laeva seisma pani. “Bõl že dogovor,” püüdnud Vähi tol päeval radari taga istunud jupijumalale telefonisti selgeks teha, et Vene vetesse pisteti nina eelnenud kokkuleppe alusel. Aga ei miskit: Suursaarest peaaegu et mööda saanud laeval tuli nina ümber keerata ning kuulekalt teisele poole saart rühkida. “Vähi oli sel hetkel näost ikka jumala lapiline,” kirjeldab pealtnägija.

Raadiolaine ja meridiaan “tsett”

Suursaarele on Vähi vene ärimeestest sadamapartnerid ehitanud hotelli ja kui Moskvalt dobroo otseliiniks käes, hakkab laev saarel peatuma. Võimalik, et koguni laevad, sest Viru Onassisel olla teinegi alus juba välja valitud ning mereliiklus Sillamäe ja Kotka vahel võib edaspidi lahti minna Tallinna kesklinna ja Kopli vahet kütva trammi graafikutihedusega ning kiirusega, mida tädi Maali enam arendada ei suuda. Võib-olla et koguni Sillamäe ja Kotka ja Peterburi vahet, mõlgutab Ida-Viru maavanem Ago Silde ambitsioonikat plaani kolmnurgast, kus elab üle 8 miljoni inimese. Tallinna ja Helsingi vaheline turundus oleks selle kõrval köki-möki.

Idavirulastele Kotkas ekskursiooni teinud giid Pekka andmetel toonud Peterburi ja Kotka vahel liigelnud tiiburlaev suve jooksul Soome randa siiski vaid paarkümmend inimest.

Silde andmetel on soomlastele seni kättesaamatu Suursaare hotell igati tipp-topp ja nelja tärni vääriline “Kas just neli, aga tubli kolm kindlasti,” võtab saarel paar päeva puhanud Vähi kraadi jagu kangust vähemaks.

Kuigi Suursaare puhul on tegemist vaid suure kaljutükiga meres, on koht igati kena ja ajalooliselt huvitav, kinnitab Vähi, teades rääkida, et just seal edastanud füüsik Popov oma esimese raadiosignaali ning astronoom Struve mõõdistanud meridiaanikaare täpsusega, mida alles paari aasta eest parandada suudeti. “Sada meetrit sellest 3-4 tärni hotellist on mälestuskivi, et siit läheb meridiaan “tsett”,” ütleb Vähi.

Kas kapten lahkub viimasena?

Kapteni sõnul on idavirulastel avareisiga vedanud, sest meri pole mitte rahulik, vaid väga rahulik ning tuul on vanemtüürimees Indrek Sülla meremehekeeles “vahelduv üks” – üks pall, mis tähendavat vaid paari meetrit sekundis. "Aga eile oli ilm ebameeldiv, külm ja kõle ning tuult oli 13-14 meetrit, laeva natuke kõigutas ka,” ütleb kapten ja muigab. "Loodame, et tagasi tulles ka natuke ikka kõigutab – saate merd tundma."

Kaptenisillalt avanev vaade on avar ja loojuva päikesega – ilusam kui Aivazovski maalid.

Tuuling on merd sõitnud kuraditosin aastat ning teinud seda igasugustel alustel, kui tanker välja arvata.

30aastase Vironia kohta ei ütle kapten ühtegi paha sõna. Vana teine küll, aga kõbus ning pärast remonti ka korralik. “Hea laev,” ütleb Tuuling, kelle sõnul olnud vaatepilt enne remonti siiski kurvem.

Tund pärast südaööd jääb Vironia Soome vetes aega parajaks tehes üldsegi seisma.

"Kas see on tõsi, et kapten lahkub laevalt viimasena, kui midagi juhtub?" on Põhjaranniku fotograaf seda küsimust kaua endas kinni hoidnud. Tuuling ütleb, et see on tõsi. "Aga on olnud juhuseid, kus kapten on lahkunud esimesena,” nendib ta.

Eesti merenduse ajaloos?

“Küll mitte eesti merenduse ajaloos – eestlased on selleks liiga kanged," ütleb Tuuling.

Kütteturvas ja laevaliin

Vironia on väike laev, kuid väikesel laeval on oma võlu, leiab Silde. Kui Tallinki alustel käib pidu ja pillerkaar, siis Vironia pakub väikeses baaris rahuliku jutuajamise võimalust. “Igast asjast tuleb välja võtta see plusspool,” ütleb Silde, kes laevapardal kord karguga, kord karguta ringi liigub.

Silde raviarsti hinnangul on talvel autoavarii läbi teinud mees paranemisgraafikust poolteist kuud ees.

“Ago, ma tegin söövast maavanemast pilti,” plõksib Vähiga ühes paadis Sillamäe sadamat arendav Tõnis Seesmaa fotoaparaadiga Silde suunas. “Siiani on tehtud ainult süüa tegevast maavanemast.”

Poolteise aasta eest maavanemaks saades asus kokakunsti armastav Silde Ida-Virumaad läbi söögitegemise sedavõrd innukalt propageerima, et maakonna turismiväljaanne, kokamütsiga maavanema pilt avalehel, pälvis rahva seas kokaraamatu nimetuse.

Kotkasse jõudes on laev kotkalastele uudistamiseks valla ning kolm aastat Oulu ülikooli magistrantuuris õppinud Silde peab tervituskõne maha ilusas soome keeles.

Silde magistritöö teemaks oli “Kütteturba tootmise meetodid ja masinad”. Kas Silde isegi enam neid meetodeid ja masinaid mäletab, aga sidemed Soomega on säilinud ning tulnud laevaliikluse käivitamisel Kotkasse igati kasuks.

Vironia autotekil avanevad soomlastele lookas lauad, kus pakutakse suupisteid maasikatest grill-lihani. Vats maani, kiidavad külalised sööki ja jooki taevani.

Diplomaadikohvrite asemel on Kotka inimestel esialgu näpu otsas "Welcome to Estonia" märgiga neoonrohelised kilekotikesed, mida Toila sanatooriumi reklaamletist koos voldikutega jagatakse.

Nina voldikus, raviprotseduure valivate Kotka meeste pilgud kerkivad aga kui nõiaväel, kui Narvast kaasa võetud tantsutüdrukute kleidisabad hakkavad kankaani vuhkides üle peade käima.

Paberivabrikus töötav Veikko on saanud laevukest keset kibedat tööpäeva uudistama tulla vaid põhjusel, et paberivabrikud Soomes parajasti streigivad. Koondamislaine on suurendanud tööle jäetute koormust ning tõstnud ametiühingud tagajalgadele. Laeval patseeriva Veikko asemel rabab vabrikus tööd teha tema streigimurdjast ülemus. Streigimurdjate kohta on soomlastel ka teistsugune sõna käibel, kuid see olla nii ropp, et Veikko keel ei paindu seda naisterahvale ütlema.

Kotkast sõidavad peale Tšehhi ja Slovakkia 6 rekkat, laadungiks paber, mis Sillamäelt edasi Slovakkiasse veereb.

Leedo oleks rahul, kui edaspidi näeks laeva pardal 100-150 reisijat ja ühe eestlase kohta 4-5 soomlast.

Tagasiteel tõmbab vähem kui kuu aja eest maavanema nõunikuks saanud Harri Nukke Kotka poole sõites alustatud mõttetalgutele maakonna turismi arendamisest joone alla ning teatab Toila sanatooriumi juhile Sulev Reelole rõõmsalt otsa vaadates: “Ütleme Ida-Virumaa, mõtleme Toila.”

Tagasiteel on pardal üle kümne soomlase, kes Sillamäele jõudes valmis esimese valuga Narva poole punuma ning alles Käissilt saadud maakonna kaart ja teave Toila olemasolust panevad neid plaanimuutust kaaluma.

Soomlased maavanema nõuniku mõtteid ju lugeda ei oska.

http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=2935