Rostock muutub Saksamaa väravaks

Hiljuti avas Eesti laevandusfirma Tallink laevaliini Rostocki ja Paldiski vahel. Ida-Saksa sadamalinn pürib skandinaavlaste teejuhiks Euroopasse.

Rostocki sadama juhataja Ulrich Bauermeister ehk Saksa kombe kohaselt doktor Bauermeister osutab kabineti seinal rippuvale kaardile. Siin on Meklenburg, siin Saksimaa, siin Brandenburg. Mõni aasta tagasi Hamburgi sadamast Rostockisse saabunud Bauermeister on wessie. Kaardil teeb tema käsi aga ringe endise Ida-Saksa alade kohal. Sadamajuhi nägemuses on need muutumas piirkonna kõige kiiremini arenevateks aladeks. Rostocki sadam tahab olla värav sinna.

Värav Euroopasse

Bauermeister on joviaalne, enesekindel ja optimistlik. Ja ülimalt ratsionaalne. “Tallink on agressiivne, Tallink tahab raha teha. Väga õige,” kiidab ta hiljuti Rostocki ja Paldiski vahet sõitma hakanud Eesti laevafirmat. Reisijate- ja kaubavedude maht näitab kasvusuunda. Kruiisilaevu maabus eelmisel aastal 97, selleks aastaks on broneeritud juba üle 150.
Terminalides elu keeb. Kütuseterminal on ühendatud Vene-Saksa torujuhtmega. Naftat saab pumbata laevadelt otse torru ja vastupidi. Siis väetiseterminal, siis söeterminal, siis viljaterminal. Soomlaste UPM Kymmene on vallutanud paberiterminali – üks põhilisi paberitranspordi sõlmi Soome ja Euroopa ning Ameerika vahel. 150 erinevat firmat on ennast sadamas ja selle ümbruses sisse seadnud. Kõige suuremana paistab tööstusgigant Liebherri äsja avatud ja peatselt tuhandele inimesele tööd pakkuv hiigeltehas. “Viis aastat oleme kõvasti investeerinud ja sadam areneb,” räägib Bauermeister. Juhuslikult selgub, et just viis aastat tagasi saabus ta ise sadama etteotsa.
Aga edasi? Värav Euroopasse? Tõepoolest, Autobahn suubub otse sadama väravasse. Rahumeelsema Saksa autojuhi jaoks on Hamburg või Berliin 1,5 tunni kaugusel. Raskejalgsemad Eesti pedaalitallajad saavad hakkama ka lühema ajaga. Raudteerööpad jõuavad aga lausa laevadele välja. Häid ühendusteid Euroopaga kiidab ka Peter Roose Tallinkist. Küsimusi tekitab aga Bauermeisteri optimism Saksamaa idaosa tõusu suhtes. On see professionaalne kohustus või on asjad sealmaal tõesti muutumas? Teated on vastuolulised.

Ida tõuseb?

Seal, kus paistab eterniit ja raudteejaamades kerkivad stalinistlikud minitemplid, algab ida. Läikivad nukumajad vahelduvad tühjade aknaavade ja purukspekstud klaasidega – statistika räägib idas seisvast ühest miljonist tühjast elukohast. Keskmine palk Saksamaa idaaladel on siiani kolmandiku võrra madalam, tööpuudus kaks korda kõrgem.
Föderaalprogrammidest tuleb siiani umbes sada miljardit eurot ehk 1,5 triljonit krooni aastas. Ehk 125 miljardit krooni kuus. Ehk üle nelja miljardi krooni päevas. Kolossaalsed numbrid. Alates taasühinemisest küünib kogusumma üle 22 triljoni krooni. Isegi kui maha arvestada idast tagasitulnud riigimaksud, jääb netoks ikkagi üle 16 triljoni. Lähiajal see muutuda ei saa.
Aga teisalt Rostock särab. Berliin on maailma suurim ehitusplats. Leipzigis jalutades avastad, et see annab silmad ette igale läänepoolsele kolleegile. Dresdenit nimetatakse Euroopa Silicon Valleyks. Saksimaal, mille pealinnaks Dresden, on kodu leidnud juba üle kahesaja mikroelektroonika firma. Linn on kaasa tõmmanud ka ümbritsevad alad. See on erinev Leipzigist. Leipizig ise uhkeldab BMW ja Porsche tehastega. Ida mootor. Aga piiri taga algab tühjus. Tööpuudus ulatub üle 20%.
Ida-teema tekitab Saksamaa poliitikutes ebamugavust. Põline idasakslane Arnold Vaatz, ise valitsevate kristlikdemokraatide liige, räägib parteis kehtivast vaikimismüürist. Kahe suurima partei, kristlikdemokraatide ja sotsiaaldemokraatide paksudes programmides on idast väga napilt juttu. Rostocki mees Bauermeister räägib küll vabalt ühinemisraskustest, kuid idakate-läänekate vastandamine talle ei meeldi. Ookeani tagant Pittsburghist Saksamaad külastama tulnud Joerg Colberg viitab samas ka sakslaste rahvusspordile – vingumisele ja halamisele.
Raha on kulutatud palju. Raudteejaamad on korras, rongid liiguvad täpselt. Meklenburgi rannik on täis külvatud uusi tuulegeneraatoreid. Autobahnid ulatuvad ka idas igasse kolkasse. Mõnikord sinna, kuhu pole vaja, mõne suletud söekaevanduse juurde.
Sadamadirektori kabinetist paistavad Rostocki punased katused. Kahe Tartu suurune linn oma ilusa vanalinna, läikiva ärikvartali ja tornkraanadega. Mõni nädal tagasi maipühade ajal möllasid seal neonatsid. Nüüd valitseb jalgpall kõiki meeli.

http://www.arileht.ee/artikkel_4938.html?PHPSESSID=bb17ded0f039431963be662d628ec9c9