Kodu kannikese õies

Reis viis seekord päris lõunasse. Ei, mitte Kanaaridele ega Aafrikasse, vaid Eestimaa lõunapiiri lähedale Koiva puisniidule. Piirilähedased loodusmaastikud on alati põnevad. Kunagi ei tea, kas pildistatav putukas on pärit näiteks Lätist või Eestist. Mäletan ühte maakohta, kus parmusid kutsuti lätlasteks… Aga seekordse loo peategelane pole putukas, vaid sootuks tillem loom – lest.


Lestad on ämblike sugulased ja seetõttu on neil kaheksa jalga, kuid võrgu kudumisega nad tavaliselt ei tegele. Ka lendamisest võivad nad ainult unistada, sest tiibu neil pole. Samuti on nad äärmiselt väikesed loomad, keda tavalisel jalutuskäigul enamasti ei märgata.

Meie tähelepanu köitsid kõigepealt rohus säravad kaunid aaskannikese õied. Aaskannikesest, keda nimetatakse ka kolmevärviliseks kannikeseks, on aretatud kõikide aedkannikeste ehk võõrasemade tänased vormid. Tõeliselt ilus õis.

Lähivaates muutuvad märgatavaks kroonlehtedele «maalitud» triibud, mille eesmärk on õiele maandunud putuka juhatamine otseteed tolmukate ja emakate juurde. Et putukad niisama õies ringi ei roniks, suunavad nende tegevust veel kroonlehtede alusele kasvanud karvakesed.

Aga õit pildistades selgus peagi, et õis polegi tühi, vaid selles tegutseb tilluke elanik. Aeg-ajalt ronis ta kroonlehtedele, vahel ukerdas ka varrele, kuid põhilise osa oma ajast veetis ta õie sisemuses. Esialgu arvasime, et kõigest millimeetri pikkune tegelane on mingi putukas, kes õies oma tavapäraseid putukatoimetusi teeb. Et õie ilu paremini nähtavale tuua, sai isegi oodatud, et «putukas» pildistamise hetkel peidus oleks.

Kodus arvutisse laetud pilte üle vaadates paistsid õie seest aga sellised jalad, mis nägid välja pigem ämbliku jalgade moodi. Hakkas tekkima intriig – kas tõesti passib kannikese õide pugevaid putukaid tilluke ämblik?

Mis muud, kui ülejärgmisel päeval läksime samade kannikeste õite juurde tagasi. Sedapuhku juba kindla eesmärgiga jäädvustada pildile salapärane kannikeseelanik.

Umbes tund aega «pikutamist» lahendas kannikeseelaniku saladuse – õie sisse oli endale kodu rajanud tilluke lest. Aga miks ta õies elas? Kas tal oligi seal kodu ehk varjupaik? Kas ta nautis samuti õite ilu? Kas ta sõi õies nektarit, õietolmu või hoopis midagi muud? Või ikkagi passis tolmeldajaid? Või tegi hoopis ise tolmeldajatööd?

Nagu ikka, sai ühest vastusest alguse mitmeid vastust ootavaid küsimusi. Jah, loodus oskab alati üllatada.

Kui kavatsete teinekord koju viimiseks kannikesi murda, uurige enne, kas pole keegi tilluke mutukas sinna endale kodu rajanud.


http://www.sloleht.ee/2006/07/01/loodus/200820/