Võrtsjärv – nagu päris meri aga sisemaal

Kui poleks olnud üht head sõpra, kes mulle Võrtsjärve äärde mineku idee oskuslikult maha müüa oskas, poleks ma vist kunagi selle peale tulnud, et reis Eesti «sisemere» äärde ette võtta.
Tõsi, aega oli meil ligi sajakilomeetrise ringi jaoks varuks vaid napilt päeva jagu, kuid asi seegi. Midagi ikka näha ja teha jõuab, mõtlesin.

Just seepärast, et aega kasinalt käes, läksime kergema vastupanu teed (mida ma teile muidugi kindlasti ei soovita) ja otsustasime automatka kasuks. Aga see, et mõnusatel metsateedel, üle lõhnavate heina- ja karjamaade, väikeste alevike ja külade vahel on lihtsalt patt džiibiga uhada, sai selgeks kohe esimestel kilomeetritel.

Hulga etem (ja koguni õigem!) oleks see ring või vähemalt poolgi sellest jalgrattal läbida, sõita ja peatuda tõepoolest iga vähegi huvi pakkuva kiriku, vallamaja, kivi või kännu juures; süüa mustikaid, kuulata linnulaulu, sulpsata vette igalt kaldalt, kus vesi vastu sillerdab, ja lõpetada see muidu igas autos nii klassikaliseks muutunud nõme jutt: «Oi, vaata kui ilus! Mis see seal on, peaks kunagi vaatama minema.» Ja seepeale anda gaasi, teades, et järgmist korda ei tule mitte kunagi...

Järv, millel on mitu nägu

Seda kõike ülihästi teades otsustasime neid vigu vältida ja selle kinnituseks pidasime ilma igasuguste süümepiinadeta kinni täpselt seal, kus midagi huvitavat pilku püüdis või lihtsalt silmailu pakkus.

Ja eks see saigi meile saatuslikuks – kuna vaadata ja uudistada oli uskumatult palju, ei jõudnud me ühe päevaga just kuigi kaugele. Kuid isegi reis Võrtsjärve lõunatipust, kuhu suubub Väike Emajõgi, kuni üles põhjatippu välja, kust alustab oma teed Peipsi suunas Suur Emajõgi (mis on ainus Võrtsjärvest välja voolav jõgi), oli positiivsetest üllatustest tulvil.

Selle esimeseks kinnituseks oli tõsiasi, et kui te juhtumisi arvate (näiteks nagu minagi varem), et Võrtsjärve kaldad on «üks igav liiv ja tühi väli», see tähendab igav liiv ja pilliroopadrik, siis eksite kõvasti.

Isegi sellel poolesajakilomeetrisel rannaribal, kuhu oma jalaga jõudsime, nägime õige mitut erinevat Võrtsjärve nägu. Vehendi kandis, Sapi sügaviku juures turritavad veest välja mustjad kivid ja nii kaugele kui silm ulatub, näib tegu olevat kõige ehtsama mererannaga (tartlastel, kes kõik siin purjetama on õppinud, on õigus – meri mis meri!).

Pisut põhja pool hakkab aga kallas aegamööda tõusma ja kunagisel kuulsa suvepäevade peopaiga juures Trepimäel märkate, et olete eneselegi ootamatult tõusnud juba peadpööritavatesse kõrgustesse (seda muidugi Eesti mastaapides, eks ole).

Kohiseva männiku sihvakate selgade vahelt avaneb vett taga nutvale liivakõrbele ehk tegelikult järvepõhjale aga fantastiline vaade.

Seda enam et kohal, kus muidu Võrtsjärve kuulsad angerjad omi asju ajavad, leiame seekord tükkis kopsakama saagi – liivaluidetel ootab võrkupüüdmist üks nägus punane auto. Vaat siis!

Ning kui lähete piki kallast veelgi edasi Tamme paljandi suunas, mis jääb Tamme ja Neemisküla vahele, näete taas üht looduse imet – otse sametpehmelt murukaldalt kerkivad äkitselt, otsekui maa alt välja liivakivist koopad ja paljandid. Seevastu Vaiblas ilutsevad pikad, uitama kutsuvad liivadüünid vaheldumisi pilliroometsaga...

Paadid kuival, sillad rippu

Võrtsjärv saab oma veed lõunatippu suubuvast Väikesest Emajõest ja on Suure Emajõe kaudu ühenduses Peipsi järvega. Võrtsjärve suurimaks probleemiks on ajast aega olnud veetaseme suur kõikumine ning tänavune põuane suvi on nii Võrtsjärvele kui ka selle ümbruse kalameestele ja turismiettevõtjatele tõelise põntsu pannud – vesi on kõvasti taganenud ja selleks et ujuma minna, tuleb kõigepealt paarsada meetrit tühjal liivarannal kõndida ja siis ehk veel teist samapalju järves.

Kuid see vaev (või mis vaev see siis on!) tasub end ära vähemalt kahel põhjusel – see on hiiglama mõnus ajatäide ja tänutäheks on Võrtsjärv soe nagu vannivesi.

Ja muidugi vaated, mida Võrtsjärv oma kaldailt pakub! Et need on kõrges hinnas, saate aru kas või sellest, et terve järveäär on täis tipitud suvilaid ja eramaju, mis oma ülesvuntsitud olemisega puude vahel uhkeldavad.

Ega iga päev ei näe sedagi, kuidas lõbusõidupaadid rannast kaugel-kaugel luidetel veetõusu ootavad või järvepõhjas, kus muidu kuulsad Võrtsjärve angerjad asjatavad, nüüd kohalikud noored autodega ringi rallivad ning uhiuued sillad nõutult olematute lainete kohal tummalt rippu on...

Täielik romantika! Ütlen ausalt, poleks seda Võrtsjärve ääres küll sellises koguses oodata osanud.

Riina Luik
http://www.postimees.ee/080906/lisad/reis/217023.php