Eksootilise Dominikaani Vabariigi elu heledanahalisi ei hellita

Aasta eksootilises Dominikaani Vabariigis elanud endine pärnakas Kati Bècsy võttis Eestisse tagasi tulles kaasa hiigelsuure kogemustepagasi, kuid niipea ta tagasi ei igatse.

Kati jaoks polnud Dominikaani minek esimene kord kodumaa tolm jalgadelt pühkida – ta oli varem ka Hispaanias elanud. Ometi oli taas Eestis lahkumine emotsionaalselt raske.

«Hispaania asus Euroopas, kodu oli lähedal. Dominikaani minek oleks pidanud olema lihtsam, sest sõitsin sinna koos abikaasaga, kuid ometi oli uuesti lahkuda emotsionaalselt palju raskem,» mõtiskles naine.

Kariibi mere saarele sattus Kati suuresti saatuse tahtel. Tulnud armastuse pärast Hispaaniast koju, abiellunud šveitslasest Robertiga ja asunud siin ühist kodu rajama, ei mõlkunud naise peas mõtet, et poolteise aasta pärast tuleb uuesti teele asuda.

«Meile tuli külla üks Roberti itaallasest sõber, kes polnud vahepeal kuus aastat Eestis käinud. Tema kutsus Robertit Dominikaani tööle,» jutustas Kati, kes oma initsiatiivist Kariibidele kaasa sõitis.

Kati tunnistas, et oli Eestis elatud aja jooksul hispaania keelt taga igatsema hakanud ja mõte Lõuna-Ameerika elust tundus kontrastne ja põnev.

«See on kolmas maailm, arengumaa. Mul oli oma ettekujutus, milline elu seal võib olla, kuid reaalsus osutus sootuks erinevaks,» kinnitas ta.


Füüsiliselt valus päike

«Mulle tuli kasuks, et olin varem kolm aastat Hispaanias elanud. Oskasin keelt, sain kohe tööle, olin aimu saanud latiinode kultuurist, kuigi hispaanlastega ei anna seda võrrelda,» jutustas naine. «Palmid, rand ja päike mind enam ei vaimustanud, Hispaanias olles sai sellest kõht täis.»

Dominikaani intensiivne päike ja kuumus olid Katile, kes enda sõnade järgi on suur ranna fänn, koormavad.

Päikese käes oli füüsiliselt valus, sellepärast veetis ta suure osa ajast varjus, pikad riided seljas ja tugeva kaitsefaktoriga päikesekreemiga sisse määritult. Kõrvalt näinuna valgeid inimesi, kes tugevast kiirgusest nahavähi saanud, polnud Eesti naisel vähimatki tahtmist ise sama rada käia.

Kariibidelt tagasi tulles sõbrannad lausa imestasid, kui valge Kati on, polekski justkui lõunamaal elanud.


Rikkus ja vaesus

Dominikaani Vabariigist on keskpärasust raske leida. Inimesed on kas rikkad või vaesed, vahepealseid variante ei eksisteeri. Kuuba külje all asuvat saart mõjutab Ameerika, Euroopat peetakse kaugeks ja kättesaamatuks.

Majad on koledad ja lagunenud, elektriga on pidevalt probleeme. Muidugi neil, kellel elekter üldse on, sest palju on rahvast, kes endale sellist luksust lubada ei saa.

Kati väidab, et sealsed inimesed on huvitavad ja neid ei saa kuidagi üheselt iseloomustada. Praegused dominikaanlased on hispaanlaste ja aafriklaste segu, kuid saarel elab koos palju rahvusi. «Näed sellist rahvaste paabelit et vähe pole. On hiinlasi, araablasi ja kõike muud,» jutustas ta.

Dominikaanlastel pole enamasti haridust, kuid Kati sõnade järgi pole see mitte nende, vaid valitsuse süü. Paljud vaesed kerjavad tänaval, ka lapsed, kes peaksid hoopis koolis käima, kuna haridus on nii kallis, et on vähestele jõukohane.

«Mis need lapsed teevad? Kasvavad umbes 14-aastaseks ja saavad ise lapsed. Ja mitte ainult ühe, vaid ikka palju. Nii läheb ahel kogu aeg edasi,» seletas Kati.


Libekeelsed mehed

Mehed on nagu lõunamaa isased ikka, temperamentsed ja libekeelsed, ajavad mesijuttu ja kleebivad end ligi, eriti just heledanahalistele naistele. Et Kati oli Hispaanias korraliku kooli saanud, meeldis talle neid kiusata, sest tema ütlust mööda tuleb osata selliste meestega ümber käia – suhelda nii, nagu nemad suhtlevad, laskuda samale tasandile.

«Moraalselt on see nagu näitemäng,» kinnitas Kati. Vahel tulnud piltlikult öeldes mask pähe tõmmata ja särada, kuigi naine hindab siirust ja ausust rohkem.

Libekeelsusele vaatamata suhtutakse naistesse alati lugupidavalt, hoolimata sellest, kui ebasümpaatsed nad ka poleks. «Dominikaanlannad on Naised,» ütles Kati.

Tema jutu järgi unistavad kõik kohalikud sellest, et minema saada. Kes võõrsile läinud, see naljalt enam Dominikaani tagasi ei tule. Kuid reisima pääseda pole kerge, sest viisade taotlemine on paras bürokraatia.

«Esimesel nädalal kohtusin ühe noormehega, kes müüs hotellis ühepäevaseid reisipakette. Umbes 25-aaastane, rääkis hästi kolmes-neljas keeles, hästi ilus,» jutustas Kati. «Ta ütles, et unistab oma televiisorist, sest ei taha kogu aeg vaadata neid saateid, mida teised tema kodus vaatavad. 25-aastane piltilus poiss rääkis sellist juttu!»


Tänab saatust võimaluste eest

Dominikaanist tagasi tulles mõtlesid Bècsyd kaua, kas kolida Šveitsi või Eestisse. Maarjamaa tundus mõlemale õigem. Praegu ei kibele Kati Tallinnast kuskile, kuid ei välista, et võimaluse korral pühib ta kodumaa tolmu jälle jalgelt.

Kati ei kahetse ühtegi langetatud otsust. «Tänan igal murdsekundil saatust, et mul oli võimalik Hispaaniasse minna. Kui tagasi tulin, mõtlesin, miks mulle seda kõike vaja oli. Õppisin keele selgeks, kuid kellegagi enam suhelda pole. Ja siis mängis elu kätte Dominikaani,» rääkis Kati.

Kati soovitas, et kui kellelgi on soov avastama minna, kuidas mujal elatakse, ei tohiks seda maha suruda. Aastast võib väheseks jääda, et teise ühiskonna alustalasid ja nurgataguseid tundma õppida, kuid kolm on korralik elukool.

«Oleneb muidugi suuresti põhjusest, millest selline otsus on tingitud. Mõni otsib eluõnne kuskilt kaugelt, kuid teinekord on see meie nina all, mõnel on selle märkamiseks vaja vahepeal ära käia,» lausus Kati.


Anniki Leppik, Pärnu Postimees

Tarbija24 http://www.tarbija24.ee/231007/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/290696_2.php