Karksinuialane viis eestlased Kuuba saarele

Täna kõnnib Leela Sala koos oma grupiga Kuuba pealinna Havanna tänavail, kerge kleit seljas, sääred paljad ning seljataga esimene suplus soojas Kariibi meres.

See oli Leela Salal kui vabakutselisel giidil esimene kord Kuubale minna. Tema ja veel üheksateist inimest istusid Tallinnas lennukile esmaspäeval kell 6.15, kirjutab Sakala.

Kolm päeva oli planeeritud Havannaga tutvumiseks ja seitse turismipiirkonnale Varaderole

«Horizon Travel pakkus võimaluse ning minu asi oli see kas vastu võtta või sellest keelduda,» rääkis Leela Sala.

Ent miks pidi ta keelduma? Saar oli tal ju veel nägemata ning viimasest pikemast viibimisest Portugalis oli ka juba ligi kolm kuud möödas.

Esimest korda Kuubale

Muidugi otsis Leela Sala kohe endale Kuuba kaardi ja mitmesugust kirjandust abiks, kuigi teada oli, et sealne reisifirma on kõik korraldanud ja saadab ka oma giidi lennukile vastu ning eestlaste grupi juhile jääb esialgu vaid tõlgi roll. Ekskursioone ta kaugel maal nagunii juhtida ei tohi, ent saab oma teadmistega grupile toeks olla.

India-reis oli Leela Salale veel äkilisemalt tulnud. Ta oli just Itaaliast saabunud, kui Horizon Traveli reisikorraldaja oli tal palunud ennast hädast välja aidata ja kohe Indiasse sõita. Seegi oli tal olnud esmakordne minek.

«Õnneks oli grupp väike ja kõik selle neliteist liiget olid mõnusad reisisellid,» sõnas giid.

Portugalis veetis ta ühtejärge, ilma vahepeal koju põikamata, nädala rohkem kui kaks kuud, nõnda et ühe eestlaste grupi saatis ta ära ja teise võttis vastu — 140 turisti nädalas. Elas ta põhilise sihtkoha Praia da Rocha hotellis, kus tal korraks ka mees ja tütar külas käisid.

Giiditööd teevad ainult entusiastid

Leela Sala on kindel, et giiditöö talle sobib.

Kõigepealt oli ta hakanud ärinaiseks ning selleks vajalikud koolidki lõpetanud. Kuid äri ei edenenud. Siis märkas ta kuulutust, mis kutsus aastaks giidide kursustele, tasugi polnud hirmsuur. Nendest õpingutest on nüüd möödas üle nelja aasta.

«Giiditöö tähendab eekõige head suhtlemist,» on Leela Sala nende aastatega kogenud. «Kui inimene läheb reisile, tahab ta avastada ja näha ning minu kohus on näidata, huvikohane talle kätte juhatada. See õnnestub mul paremini siis, kui mõistan kohalikku keelt.»

Oma keeleoskuse eest on Leela Sala agaralt hoolt kandnud. Ta loetleb: «Oskan eesti, inglise ja soome keelt, hispaania ja portugali keelega saan hakkama ning araabia keelgi pole mulle võõras.» Araabia keelt oli ta õppinud tavatul viisil: Tallinnas venekeelseid eratunde võttes.

Inimesi on igasuguseid ja neil on erinevad huvid. Ühed ei taha poodidest kuuldagi, kuid teisi huvitavad ainult kullapoed; ühed kipuvad loodusse, kõige parem kui jalgsi ja ööbimisega kuskil erilises kohas, ent teised ei taha mõeldagi, et peavad ühe õhtu vannitoa ja pehme voodita läbi ajama; mõnele ei meeldi miski ning tekib mõte, miks ta ometi nii kaugele sõitis, ent giidi osa on mõistvalt naeratada.

«Oi, ma tahan ka Portugali ja Hispaaniasse ja...» on mõnigi tüdruk ohanud, soovides reisijuhina maailma näha ning sellega ühtlasi endale elatist teenida. Ent Leela Sala pole hiljem neid pürgijaid oma teedel kohanud. Pealtnäha mõnus töö polegi nii lihtne ja ka rahateenimisega on isevärki lugu.

Leela Sala ütles otse: «Kui mul poleks abikaasat, kes jõuab peret ülal pidada, ei saakski ma seda tööd teha.» Niigi kesine teenistus polevat viimase kümne aasta jooksul tõusnud.

Miks peaks Indiasse sõitma?

Leela Sala on tähele pannud, et eestlased on virisema hakanud ning eriti paistavad rahulolematusega silma need, kel on ümber palju kulda ja karda.

«Kes tahab tõelist vaesust tunnetada, sõitku Indiasse,» soovitas ta. «Indias saab pildi teistsugusest maailmast. Seal olles mõistame, kui rikkalt me oma kodumaal elame.»

Giid jutustas elust Gangese ääres, kust võetakse joogivett, kus supeldakse ning kuhu jookseb kogu solk ja kuhu puistatakse põletatud surnute tuhk. Ja missugune lehk seal valitseb!

«Õnnelikud on Indias need vaesed, kes on suutnud endale sõnnikust peavarju ehitada. Muud ehitusmaterjali pole ju võtta,» rääkis ta ning küsis: «Kas te teate, et beduiinid küpsetavad leiba sõnnikust tehtud tulel?»

Niisiis on Leela Salal ka kõrbekogemusi. Need on ta saanud Siinai poolsaarelt, kui reisikavas oli Egiptus koos suure Kairo linnaga.

Oma meeliskohaks peab Leela Sala Sitsiiliat. Itaalia on ta oma sõnul risti ja põiki läbi sõitnud. Kui võimalik, väldib ta Kanaari saari ja Sharm el Sheiki kui reisijuhile igavaid kohti.

Jaan Trump, ettevõtja

Olen kolm korda eri riikides Leela reisigruppi sattunud.

Leela on alati reisiks põhjalikult ette valmistunud. Tema teadmised sihtpunktist on sellised, mis panevad arvama, et äkkis ta elabki seal. Teda maailma eri paigus kohates võib olla kindel, et reis pole luhta läinud.

Autor: Helgi Kaldma

http://www.tarbija24.ee/161107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/295962.php?karksinuialane-viis-eestlased-kuuba-saarele