Reekviem India linnakultuurile

Midagi kohutavamat kui India linnad, on kaine mõistuse ja ilma öiste luupainajateta raske ette kujutada. Loomulikult ei saa võrdluseks siia lisada Bagdadi või New Orleansi vahetult pärast Katrina külastust.
Viimased on sundseisuslikult katastroofinimistusse lisatud, kirjutab Postimehe reisilisa eriväljaanne Tourest.
India tiheasustused on aga täiesti omavoliliselt valinud oma lahenduseks pidevast uriini- ja roojalehast aromatiseerunud tänavad ning sadade kaupa ringis istudes päeva õhtusse veeretavad hadžid ning kollektiivse mõistmise terminile «prügi tänavale».
Põhjus eranditult kõikide linnade suduküllasusele, prügi-maha-poliitikale ning üldisele korralagedusele peitub tõigas, et India rahvaarv on ligilähedane 1,1 miljardile.

Kaootiline liiklus

Kaootilise liiklusmaastiku pidevas voolus registreerib silm kõikvõimalikke kahe- kuni kuuerattalisi liikureid.
Enamikus raiuvad teed läbi linnarägastiku pisikesed autorikšad ning orjaliku raskusega pedaale tallavate hindude veokjalgrattad.
Kuna ka bussid, veokid ja muud uskumatu välimuse ning olemusega transpordivahendid püüavad võimalikult kiiresti punktist punkti jõuda, on liiklus ülimalt naljakas.
Kiirused ei tõuse ühegi vahendi puhul suuremaks kui 30 kilomeetrit tunnis, jäädes pigem kümne kilomeetri juurde tunnis, mis ei ole Delhi suuruse linna kohta kuigi vilgas liikumine.
Inimesi on linnades sedavõrd palju, et suure ja turske eurooplasena oli mul tunne kui Suurel Tõllul sortside juures ning mind jälitas pidevalt hirm, et kui ma peaksin kiiremini kõndima või hoidku selle eest, jooksma pistma, viin loojakarja terve posu neid rinnuni ulatuvaid 30-kiloseid inimesi.
Edasi kriminaalsüüdistus ja India vangla, mis on koht, kuhu küll keegi sattuda ei taha.
Sain teada, miks linnades on enamik majasid ehitusjärgus ehk miks neil ei ole ülemist korrust valmis ehitatud, vaid pooleldi murenenud ja lagunenud betoonpostidest turritavad välja metallkonstruktsioonid ning pereemad nende vahele sätitud nööridel pesu kuivatavad.
Võtsin kohalikul rikšajuhil hõlmast kinni ja uurisin. Vastus kiire ja konkreetne – kui maja valmis ehitad, tuleb see arvele võtta ning kui see tehtud, maksad linnale kümnist. Kui maja poolik, ei maksa midagi. Lihtne.
Järgmine linnaromantika udust mõnu laiali puhuv teema väljendub inimestes endis. Nende räpakuses, hoolimatuses ning kasuahnusest tulenev soov kõigile kõike müüa. Põhiliselt aga häirib nende juures soov ise oma olemist paremaks muuta.
Linnatänavaid katab sisuliselt paarisentimeetrine prügi- ja roojakiht, kõik mis vähegi taskupanekuks ei kõlba, leiab tee tänavale.
Otsisin kümme minutit kohta, kuhu poetada oma tühjaks imetud plastpudel.
Loobusin, kui nägin, kuidas toidutarvete poest tuli välja müüja ning viskas terve prügikastitäie kraami lihtsalt tänavale. Poetasin pudeli suurekaarelise trajektooriga sinnasamasse.
Sadade kaupa sind jälgivad kohalikud ei tegelegi päevade kaupa muuga, kui logelevad ning loodavad möödujate andidele või kellegi kaotatud rahataskule.
Varastamist pole mõtet karta, kuna see on usulistel põhjustel lubamatu ning karistus tabatud taskunäppajale on käe maharaiumine. Kriminaalomakohtu küljest on India meist siiski ees.

Kohalikud pisipoed

Hindutsivilisatsiooni parim tulem on aga kohalike poodide säilimine.
Tänapäevane lääne kultuur ehitab oma templitena igasse punkti, kuhu pikemaks peatuma jäädud, suured kaubanduskeskused, kust ühest otsast sisenedes tunde hiljem poole vaesemana ja mitte vajamineva kraami all hinge vaakudes auto poole uimad.
Indias ei ole suuremat poodi kui kümmekond ruutmeetrit. Goas oli vist üks 20-ruudune, kuid see oli juba India mastaabis kui mitte hüper- siis gigamarket igal juhul. Sealt sai korraga osta nii saapaviksi kui paki suitsu.
Tulles tagasi kohalike poodide võlu juurde, panen kirja väikese mõttetera. Ameerika suurlinnad, näitena võib tuua Chicago, koosnesid juba eelmise sajandi alguses slummidest.
Tolleaegsed slummid olid meie magalate sarnased õudused, kus aga toimis sajaprotsendiliselt ka meil tuntud naabrivalve.
Viiekorruseliste hoone esimesed korrused olid palistatud poodidega – lihapood, pagariäri, piimapood jne –, milles tegutsesid hommikust õhtuni omanikud, pered käisid poeringidel, lapsed mängisid tänaval.
Kui keegi juhtus mingit kurja tegema, kolis kogu tänava ulatuses tänavale trobikond põllede ja mütsidega tegelasi ning aknad täitusid uudishimulike inimestega ja kurjusele tehti kohe lõpp, sest kõik inimesed julgesid sekkuda.
Nüüd on samade slummide asemel 30-kordsete kõrgelamute külad, kus inimesed ei tunne oma lähimaidki naabreid, rääkimata karjumise või kära peale ümbrust kontrollima minemisest.
Indias on selline mentaliteet täiesti olemas. Kontroll on pidev, inimesed on tänaval, ning uskuge või mitte, kogu selle kakofoonia ja täieliku geto õhustiku keskel on turvatunne laes, isegi liiga.
Kontrollid iga oma liigutust, et mitte tähelepanu äratada. See on läbu ja inimrohkuse boonus.
Teine ilu selle kõige juures on tõik, et mälestustes kolades tuleb mulle tuttav, kuidas ma vanaemaga poeringile läksin.
Ma ei olnud vanem kui kümme aastat. Mäletan, kuis ma vanaema käekõrval tolknedes käisin 4-5 erinevas poes.
Vanaema vestles iga müüjaga, kes juba uksel teadis, mida vanaema täna ostab ning kiirustas juba pakkima. Mulle imponeeris see sotsiaalsus ja eluvärskus.
Praegu on supermarketid sedavõrd individuaalsed, et saad pragada, kui julged küsida, kas pakk piima veel kuskil tagaruumides leidub.
Indias oli seda väga mõnusat sotsiaalsust uuesti tunda. Rääkisin igas poes müüjaga vahetut juttu. Nad seletasid mulle ürtide olemust ja kuidas neid kasutada.
Andsid näpunäiteid, kuidas ühte või teist riiet kantakse või milline on kohalikust ja milline võõrast materjalist ehe. Väga lahe.
Ainus, mis aga kogu konsumerismilaine juures häiris, oli see, et kõik ümberringi vedelevad mehed olid eksperdid kõiges. Tegelikult ei teadnud nad asjast midagi, kuid kaup oli tarvis müüa.
Tundsin end nagu Wall Streeti börsil, kus maaklerid oma kauba väärtust ja hinda röögivad.
«Sir, here, here … come, best price for you!» hõikab iga jumala sell, kellel sõnad meelde jäänud. Igav ei hakka. Iiveldama ajab küll, kuna sudu on paks, nagu asuks lepavõsast lõkkes.

Pühad lehmad igal pool

Pealinnaks täiesti sobimatu New Delhi lööb esmakülastajat erilise mõttelagedusega. Reeglid nagu oleksid, kuid samas justkui puuduksid. Suurlinnale omaselt ikka palju inimesi, autosid, jalgrattaid ja lehmi.
Lehmad on igal pool. Püha loom ja sedasi, kuid ega te arva ometi, et neil peldikud on. Ei, roojavad tänavatele ning söövad sealtsamast kõrvalt, mida iganes seal leida on. Lehmad on Indias sedavõrd pühad, et nende katsuminegi on taunitav.
Selleks et saada hinduismi kohaselt pühameheks, tuleb vabastada lehm ning lasta ta linnas vabadusse. Kreisi, kas pole?
Delhi koosneb sajast erinevast piirkonnast. Piirkonnad ei erine küll kuigi palju, aga siiski on suur erinevus kesklinna, äärelinna ja slummi vahel. Kõige hullemad külad on vaid savist kokku visatud hurtsikud, kus ilma naljata elab seitsmel ruutmeetril kümme inimest.
Linnatänavatel liikuvad inimesed on kohe liigitatavad rikkaks, vaeseks, ülirikkaks ja ülivaeseks. Rikkad ja vaesed on nagu meil, rikas sõidab tõllas ja on viisakalt riides, vaene aga nagu meie Teine Eesti.
Ülirikkad aga lihtsalt tänaval väga ei liigu, kui liiguvad, siis turvameeskonna saatel või limusiinides, millel on kahemeetrine turvatsoon.
Iseenesest mõistetav, sest mitte keegi ei taha oma kolmandat põlve panna võlaorjusesse, kui juhuslikult mõnda autot oma neljakroonise rikšaga rammid.
Ülivaesed on aga ropud. Neil ei olegi muud kui kalts, mis on neile ümber keeratud. Nad elavad tänavanurkadel, nad on seal sündinud, veedavad seal neile antud aja ning ka surevad sinna. Köhivad tuberkuloosi ja põevad süüfilist. Kena, ah?
Delhi on aga tõesti linn, mis kunagi ei maga. Ka kell viis hommikul sibavad sellid tänavatel ja valmistuvad uueks päevaks.
Restoranid on vaid hotellides, aga söömaurkaid on kõik kohad täis, mis pakuvad ööpäev läbi sooja sööki erinevale maitsele – juurviljadest liha ja magusani.
Vaesuse verstapost
Delhisse tasub kindlasti minna, kuid maksimaalselt paariks päevaks, rohkem ei ole seal midagi teha.
Päevane linn on lihtsalt räämas ja kole ning kui eeldad, et öine linn on valgustatud ja kena, siis unusta see mõte kohe. Võrreldes Tai glamuurse tuledemerega on India sisekaemuslikult pime.
Agra ehk Taj Mahali kodu on linn, millest ei ootaks pelgupaika maailma kauneimale mošeele, armastuse sümbolile. Linn ise on täiesti räpane ja allakäiguteel.
Agra raudteejaamas istudes sai mulle osaks aga kõige ajuvabam seik, millega mina olen kokku puutunud. Rahulikult lehte lugedes astus minu juurde noormees pisikese pojaga ning pakkus seda sõstrasilmset kõrvuni naeratusega põnni müüa.
Täielikult kangestunult küsisin pärast pisikest ja, uskuge mind, väga ebameeldivat pausi, hinda. Kahjuks ma seda ei saanud, sest enne jõudis jaole kohalik turvamees ning ajas bambuskepiga vibutades ärimehe minema.
Nädal India segasust küll seljataga, lõi see teema mul kuuli nii kokku, et ma ei osanud terve tunni midagi muud mõelda. Elu on ikka karm.
Linnad nagu Mumbai ja Bollywood või IT-pealinn Bangalore, millest viimane on jällegi sisemaal, rabavad uuesti täieliku kaootikaga.
Olgugi et Bollywoodis on meeletult palju kinosid ja see tundub kuidagi meelelahutuslikum.
Bangalore on aga finantskonglomeraadi kohta kuidagi madal. Kõrgeim maja kuuekorruseline ning ei mingit IT-rikkusele viitavat klaasi või uhket arhitektuuri.
Kummastav on ka see, et kui liikuda näiteks Munnari linna, mis asub kolm kilomeetrit merepinnast keset mägesid või ookeani ääres asuvasse Vasco da Gama maabumiskohta tekkinud linna Kochisse, ei ole mitte miski teistsugune.
Õhk on puhtam ja inimesed rõõmsamad, pea ei valuta enam sudust, kuid muu on sama. Kärarikas, räpane ja must.
Armitsar ehk Kuldse Templi kodu, mis asub eelnevatest täpselt teises India otsas, on ainus linn, mis enam-vähem linnamõõtu välja annab ehk et prügi pole nii palju, kui võiks oodata.
India on küll eriline ja mitmekesine riik.
Seda aga põhiliselt looduse poolelt vaadatuna. Inimesed ehk kah, kui tõmmata selge piir lõuna ja põhja vahel. Kuid muus mõttes pole mingit vahet, kas oled Delhis, India lõunaneemel või mõnes pisikeses külas kõrbe ja oaaside vahel.

NÕUANDED

Sõitke rongide ja bussidega, näete rohkem ja on odavad. Samas lennud, mis maksavad näiteks Keralast Delhi otsal ainult kuskil 600 krooni, on mõnusaks pääseteeks, kui kopa täielikult ette viskab.
Nautige kohalikku toitu, mõnusad maitseelamused.
Käige kohalikes baarides ja jooge koos kohalikega nende moodi. Valgustav kogemus.
Ostke tänavalt imeodavaid vürtse – tšillikaunad 35 krooni kilo, köömned 40 krooni kilo ning kuivatatud ingveri kilo saab 100 krooniga.
Pidage meeles, et Indias on pähklid lihtsalt pähklid!


Tarbija24.ee
Toimetas: Marin Hoffmann
http://www.tarbija24.ee/180208/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/312496.php?reekviem-india-linnakultuurile