Inimkond on välja arendanud ratsionaalse ja loogilise mõtlemise võime, kuid huvitaval kombel on kõik ühiskonnad, alates sellest kui nad hakkasid mõtlema abstraktselt, otsinud tehnikaid ja võimalusi sellest igapäeva tavaseisundist mõningaks ajaks eemaldumiseks. Selgub et hoolimata ratsionaalse mõtlemise eelistest, ei ole see inimestele sugugi kõige enam rahuldust pakkuv seisund. Läbi inimajaloo on inimesed püüelnud nn. muutunud teadvuseseisundi poole, millel pole midagi ühist psühhopatoloogiaga ja mida Stanislav Grof nimetab holotroopseks seisundiks. See on seisund millel on inimesele transformeeriv, tervendav ja arendav mõju.
Varasemates kultuurides kasutati holotroopsesse ( tõlgituna tähendab terviku poole liikumist „Holos“ - tervik „trepein“ -liikumine) seisundisse viimiseks spetsiaalseid hingamis- tehnikaid näiteks Indias Kundalini joogat, mõned kultuurid viisid inimesi teise seisundisse paastuga, mõned meditatsioo- niga, mõned spetsiaalsete samaani tehnikatega, mõned transsi viivate tantsudega, mõned on kasutanud selleks teadvust muutvaid aineid.

Ajaloolastele on siiani vastuseta küsimus, mis siis ikkagi toimus Kreekas Eleusise müsteeriumide ajal. Need olid üritused, kus 2000 aastat järjest iga 5 aasta tagant said üle 1000 väljavalitu osaleda spetsiaalsel müstilisel koosviibimisel, kus kogeti ühiselt midagi sõnadega kirjeldamatut. Inimesed tarvitasid seal spetsiaalset jooki nimega kykeoni, mille retsept on jäänud igaveseks saladuseks, kuid mille tulemusena olevat toimunud nende teadvuse laienemine ja mõttetegevuse avardumine tänu sisenemisele muutunud teadvuseseisundisse. Et see tõepoolest nii oli seda näitavad osalejate esinduslikud nimed - Platon, Aristoteles, Epiktetos, Cicero, Marcus Aurelius, Kuningas Oidipuse autor Sophokles, väejuht Alkibiades jt. Ilma Elüüsiuse salajase ja saladusliku müsteeriumita puuduks meil kreeka filosoofia. Teemasse pikemalt süvenemata peab siin lisama, et ka tuntumate hilisaja filosoofide elulugudes on tihti perioodid, kus nad eralduvad tavaühiskonnast, elavad tesistsuguses seisundis üksinduses ja loovad inimkonda kirgastavaid teoseid.

Ka praegusel ajal pole soov teistsuguste seisundite vastu kuhugi kadunud, kuid tänapäevane tarbimiskultuur kultiveerib põhiliselt ühte võimalust muutud teadvusesisundisse minekuks - see on alkoholi tarbimine. Kahjuks alkoholi tarbimine on kõige vähem inimesele andev, kuigi näiliselt pääseb inimene oma tavaseisundist välja, on ta mõistus mitte selge, vaid hägustunud ja ühtegi positiivset pikaajalist efekti inimene ei saa.
Kuid tänapäeval on antud teemaga asunud tegelema teadlased ja töötanud välja mitmeid tehnikaid, mis aitavad inimestel oma tavateadvusest eemalduda ja saada tervendavaid, arendavaid, transformeerivaid ja loovaid seisundeid. Siia alla kuuluvad biotagasiside tehnikad, kus inimene saab tagasisidet oma südametegevusest või ajulainete mustrist ja asub neid ise suunama, ja siia alla kuulub ka kummalise nimega teraapia, mille eestikeelne vaste võiks olla Piiratud stimulatsiooni keskkonna tehnika (Restricted Enviromental Stimulation Therapy), mis kasutab stressi vähendamisks ja õnnetunde suurendamiseks hõljumispaaki. Kuid selle kasutamine ei piirdu sugugi ainult teraapiat vajavate inimestega.

Hõljumispaagi arendas välja John Lilly, maailmakuulus psühholoog, kes uuris teadvuse algupära. Teadlasi huvitas kust saab aju energiat oma tööks . Üks võimalik vastus oli et , energia on bioloogiline ja sisemine ja ei sõltu välisest keskkonnast. Sellele vaieldi vastu, väites et kui inimene ei saa välismaailmast mingeid stiimuleid, siis aju jääb magama. Lilly otsustas seda hüpoteesi kontrollida ja ehitas spetsiaalse keskkonna, kus igasugused välisstiimulid puuduvad. Käesolevaks ajaks on sellest välja kujunenud hõljumispaak. See on valgus- ja helikindel vann või anum, kus inimene hõljub täielikus pimeduses. Ta asub soolalahuses olevas vees, mis on täpselt tema kehatemperatuuril. Puuduvad igasugused välised stiimulid . Inimene ei saa infot, ei kõrvade, silmade, ega oma naharetseptorite kaudu, kaob ka tunne gravitatsioonist, sest soolalahus hoiab inimest 20 cm vees täpselt vee pinnal. Uppumisvõimalus puudub, pigem on tunne nagu astronaudil orbiidil hõljudes.

1956. aastal oli esimene paak valmis ja võis asuda katsetama. Käesolevaks ajaks on uuringuid tehtud üle 50 aasta ja tulemused on hämmastavad. Akadeemilisi uuringuid on läbi viidud Stanfordi, Harvardi, Yale ülikoolide juures ja need näitavad, et hõljumistangis veedetud ajal väheneb stressiga seotud kemikaalide nagu adrenaliin, kortisool, ACTH (hüpofüüsi eessagara hormoon) jt. hulk ja need asendatakse kasulike endorfiinidega. Väheneb depressioon ja tugevneb immunsüsteem. Kuid seda ei kasutata sugugi ainult ravi eesmärgil, eriti suurt kasu võivad saada inimesed, kes tahavad elada tervet ja õnnelikku elu või sportlased kes tahavad jõuda oma võimete piirini. Muidu ei oleks Carl Lewis enne 1988 kaugushüppe olümpiavõitu, osa treeningute ajast veetnud hõljumispaagis oma lihaseid lõdvestades, mitte jooksurajal pingutades. Muidu ei kasutaks hõljumispaaki ka Dallas Cowboy jalgpalli meeskond, kes on ka Ameerika Super Bowli võitja alates 1981 aastast. Ja muidu ei oleks seda olümpiaatleetide ettevalmistamiseks kasutama hakanud Austraalia Spordi Instituut.

Kuid peale pika nimekirja kõikvõimalike kasulike muutuste, mille alla kuuluvad nii vereõhu alanemine, pulsitegevuse aeglustumine, väsimuse vähenemine, une kvaliteeedi paranemine, füüsilise ja psüühilise stressi ning ärevuse ja hirmu vähenemine, foobiate ja sõltuvuste nõrgenemine, nimekirja võiks veel jätkata, toimuvad ka erakordselt huvitavad muutused inimese psüühika tasandil.

Hõljumistangis viibides hakkavad inimese ajulained aeglustuma ja jõuavad teetalaineteni, mis on sagedusel 4-7 Hz. Tavaliselt jääb inimene nende laineteni oma ajutegevust aeglustades magama, kuid hõljumispaagis olles jääb teadvus täiesti selgeks. Kuid teeta ja veel madalamat deltalainet (1-4 Hz) seostatakse inimese alateadvusega. See on koht, kus on varjul kõik inimese loovus, mineviku mälestused ja tuleviku saavutused. See on enamuse jaoks tundmatu kreatiivsuse allikas ja tavalises teadvuseseiundis, milleks on beetalaine sagedusega üle 20 Hz, me sellega kokku ei puutu. Nii teetalainesse kui alfalainesse (ajulainete muster sageduseg 8-13 Hz, mida loetakse „siin ja praegu“ seisundiks, kui väravaks alateadvuse ja teadvuse vahel) minekuks on vaja oma ajutegesvust aeglustada, mis on aga meie tarbimisühiskonnas väga keeruline. Inimene küll tegutseb edukalt beetalaines kus loogika, analüüs töötavad väga edukalt, kuid õppimine, uue materali omandamine ja selle süntees seniste teadmistega saab toimuda ainult madalatel lainepikkustel. Teadlased on imestanud, kuidas suudavad väikelapsed uues keskkonnas omandada nii kiiresti võõrkeele ja meie täiskasvanud kes peaksime olema tunduvalt targemad ei saa sellega hakkama. Kuid lapsed on enamiku oma ajast teeta- ja alfalaines sagedusel 4-13 Hz, ja see on lainepikkus, kus inimese õppimisvõime on määratult suurem kui tavaseisundis olles. Ja see on lainepikkus kuhu, inimese aju läheb hõljumispaagis olles jäädes samal ajal täielikult teadvele. Ja see on lainepikkus, kuhu jõuavad buda mungad peale mitmekümne aastast mediteerimist ja sisemise rahu leidmist.

Lisaks ajulainete aeglustumisele toimub vasaku ja parema ajupoolkera omavahelise sünkroonsuse suurenemine. Kui tavaliselt vasaku ja parema ajupoolkera töö on inimestel erinev ja seda erinevam, mida rohkem inimene elab füüsilise ja psüühilise pinge all ja püüab kõiki oma probleeme ratsionaalse mõtlemisega lahendada. Uuringud on näidanud, et peale hõljumispaagis veedetud aega on inimeste aju tunduvalt rohkem tasakaalus ja informatsioon paremast ajupoolkerast, kus toimub teadmiste integratsioon, süntees ja modelleerimine jõuab ka vasakusse poolkerasse, kus siis analüüsitakse teadvusse jõudnud info vastavust tegelikkusele ja võimalusi loovate ideede rakendamiseks. Uuringud näitavad et kõikidel loovatel inimestel töötavad vasak ja parem ajupoolkera rohkem sünkroonis, kui keskmisel inimesel.

Mingil juhul ei saa öelda et, hõljumispaak on nüüd inimkonna suurim avastus ja see peaks olema meie kultuuri osaks nagu internet, miljonimäng, msn ja Paris Hilton. See on üks võimalus arendada ennast ja uurida oma alateadvust. Alateadvust, mille kohta Carl Jung ütles, et parem kui enamik inimesi sellest midagi ei tea, sest enamiku jaoks võivad alateadvuse sisud, kus on allasurutud mõtted, tungid, ihad, olla vägagi hirmutav. Aga kui inimene on valmis nendega kohtuma ja suudab oma alateadvuse seisud endas tervikuks integreerida pääseb ta ligi ka loovusele mis on alateadvuses varjul ja ootab väljapääsu. Inimese läbi elu kestev areng ei ole mitte materiaalne. Võidumees ei ole see, kellel on surres rohkem asju vaid areng on pigem vaimne. Areng on maailma mõistmine objektiivsemalt ja terviklikumalt ja iseenesest järjest sügavam aru saamine, ehk nagu ütles papa Siegmund Freud, siis areng on selle, mis on seni teadvustamata toomine täielikult teadvusesse.

Mis protsessid täpselt konkreetse inimese puhul hõljumispaagis toimuvad on raske öelda. Esile võivad kerkida ammu unenenud mälestused, lapsepõlvekogemused või ahhaa elamused, mis muudavad edaspidist elu. Meenuda ja läbi elada võidakse ka valusaid ja piinarikkaid kogemusi oma elust, kuid nende läbielamine ja enda psüühikaga seostamine on alati raviva efektiga. Ega siis asjata pea suur enamus inimestest oma esimest hõljumispaagi seanssi üheks oma elu märkimisväärsemaks kogemuseks. Jutu lõppu sobib Austraalia poliitik ja senaator Richard Jonesi ütlus et „esimesel kohal on taevas ja teisel kohal hõljumispaak“

Autor: Alar Tamming

Alar Tamming on psühholoogia teadusmagister ja tema magistritöö teemaks oli „Aju elektrilise aktiivsuse mõõtmine muutunud teadvuseseisundi ajal vabastava hingamise seansil.“

http://www.floating.ee/essee.html