Neljapäeval, 28. oktoobril kell 18.00 avatakse Kumu kaasaegse kunsti galeriis 5. korrusel rahvusvaheline videokunstinäitus „Kõik saab korda”.
Osalevad kunstnikud: Marina Abramović, Eija-Liisa Ahtila, Kai Kaljo, Mike Marshall, Ene-Liis Semper, Santeri Tuori, Guido van der Werve.
Kuraator Maria-Kristiina Soomre, näituse kujundaja Berit Teeäär.

Näitusel „Kõik saab korda” on väljas kaheksa videoinstallatsiooni seitsmelt autorilt, kelle hulgas on nii klassikaprooviga rahvusvahelisi superstaare, tõusvaid tähti kui ka kohalikke tuntud nimesid. Väljapanek annab ülevaate klassikalise videokunsti parimatest stiilinäidetest, tehes seda läbi temaatilise fookuse. Näitusepealkiri on laenatud noore hollandi kunstniku Guido van der Werve teosest ning eksponeeritud videote ühisosaks on tõukumine piirsituatsioonist, enese proovilepanek, katse sõnastada teadvuse ja alateadvuse hirmutavamaid soppe. Kokkuvõtteks lubab näitus küll mõtlikku, ent siiski helget koondpilti ning võimsaid visuaalseid ja emotsionaalseid elamusi pakkuvat tervikut.

Näitusele on valitud viimase kümnendi jooksul valminud teosed, mille ühisjooneks on jõuline kunstnikupositsioon, videomeediumi kaudu ruumi hõivamine ja eksistentsiaalsete küsimuste tõstatamine. Näitusel on esindatud Marina Abramović, Serbia päritolu New Yorgis resideeruv kunstnik, kelle peamiselt performance’i-kunsti piiresse jääv looming on tänaseks saanud kunstiajaloo klassikaks. Kumus välja pandud video „Piima hoidmine. Sarjast „Köök V”” (2009) oli sel kevadel väljas ka Abramovići soolonäitusel New Yorgi MoMA-s. Teos saab sügavamaid tähendusnoote kunstniku isiklikust ajaloost, kus köögikeskkonnal on sümboolne, lapsepõlve ja juurte juurde tagasiviiv roll.

Teine klassikustaatuses autor näitusel on Soome videokunstnik Eija-Liisa Ahtila. Tema kolmeosaline installatsioon „Maja” (2002), mis oli esmakordselt väljas 11. documenta-l Kasselis 2002. aastal, räägib loo naisest, kelle maailm ühel hetkel kokku kukub: aeg ja ruum, reaalne ning virtuaalne, pilt ja heli vahetavad kohad, lähevad rändama. Ahtila, kes on tuntud narratiividega eksperimenteerijana, annab selles töös audiovisuaalsete vahenditega edasi psühhootilist kogemust.

Kunagi kohaliku videokunsti rahvusvahelist läbimurret kehastanud Ene-Liis Semperi „Uks” (2002) on Eesti Kunstimuuseumi kogude üks viimase aja olulisemaid videooste ning Semperi loomingu üks tuntumaid ja märgilisemaid teoseid. See ehk ebaharilikultki minimaalse dramaturgia, ent samas jõulise metafüüsilise kujundiga teos asetab vaataja pimedasse ruumi, kus praokil ukse tagant aimub inimfiguur. Uks sulgub, jättes pimedasse tuppa rea lahtisi niidiotsi, erinevaid tõlgendusvõimalusi. Samuti laia rahvusvahelist tunnustust pälvinud ning Eesti videokunsti lippu alates 1990. aastatest kõrgel hoidnud Kai Kaljolt eksponeeritakse Kumus esmakordselt tema loomingu algaastatest pärit videoteost „Ja ometi” (And Nevertheless, 1997), mis mõtiskleb aja möödumise, inimelu ajalikkuse ja füüsilise maailma ajutisuse üle.

Kumu viiendal korrusel on sisustatud lugemisnurk, kus saab nähtu üle mõtiskleda tekstide abil, mis on valitud näitusel osalevate kunstnike soovituste põhjal.

Näitus jääb avatuks kuni 2. jaanuarini 2011.

Olete oodatud!