Paradiis pärast tsunamit aastal 2548

Turistide seas maiseks paradiisiks ja naeratuste maaks ristitud Tais elatakse kolme ajaarvamise järgi. Budistlikel tailastel jookseb aasta 2548. Turistide jaoks lepivad nad paralleelselt kristliku aastaarvuga 2005. Ning varjuna hõljub Tai kohal veel kolmas aeg, see, mis on möödunud läinud aasta 26. detsembri maavärinast ja tsunamist.

Tai mõistes tähendab see kolmas ajaarvamine ponnistusi taastada tulvavees kannatada saanud turismiparadiisi maine. Kaks nädalat veebruari algul Bangkokis ja Tai kuulsaimas kuurordis Pattayas veensid meid, et põhjamaalaste jaoks paradiislik kliima, eksootiline loodus ning kõikmõeldavate meelelahutuste virvarr kaaluvad üles turistide ohutunde hoida eemale hiljutisest katastroofipiirkonnast.

Ehk kõige ilmekama pildina tsunamijärgsest Taist jäi meelde õhtusöök Pattaya äärelinna Jomtieni rannapromenaadi põiktänavas, kus ühe rootslase peetav restoran oli pilgeni täis muretult puhkust nautivaid Skandinaavia turiste. Oli 10. veebruari õhtu, poole tuhande rootslase elu nõudnud rahvuslikust tragöödiast oli möödunud napp poolteist kuud.

Taist ja tsunamist rääkides tuleb võrrelda mõningaid arve ja vahemaid. Alles seejärel on võimalik mõista miljonite turistide jätkuvat muretust, kes põhjapoolkera külma eest paariks nädalaks Taisse põgenevad. Alles siis saab mõista tailaste siirast külalislahkust, kes jagavad Euroopa turismifirmadele värsket teatmikku pealkirjaga “Thailand after the Tsunamis”, mis kutsub kõiki “maapealsesse paradiisi”.

Kagu-Aasia looduskatastroofi enam kui veerand miljonist inimohvrist hukkus Tais vaid üle viie tuhande, kuigi enamik neist olid välisturistid. Samas külastas eelmisel aastal Taid 13 miljonit turisti. Selle aasta turistide koguarvu prognoosivad tsunami-šokist toibuvad Tai võimud üsna optimistlikult 12,5 miljonile.

Enamik Tai lahega piirnevatest rannaaladest, sealhulgas olulisim kuurort Pattaya jäi 26. detsembri maavärina põhjustatud hiidlainest puutumata. Tsunamist räsitud Malaka väina äärne Phuketi piirkond jääb näiteks Pattayast linnulennult 800 kilomeetri kaugusele.

Seega polegi imestada kui Pattayas puhkust veetvas rahvaste paabelis meenutavad loodusõnnetust vaid Tsunami-nimeline baar ning tänavakaupmeeste müüdavad videokassetid. Alaliste naeratuste saatel oskavad igal sammul turiste teenindavad ning turistidelt teenivad tailased kõik mänglevalt äriks pöörata. Parim moodus tailasi aidata on jätta võimalikult palju raha Taisse. Selle tõe teeb sulle selgeks iga tänavakaupmees.

Tailased ise suhtuvad tsunamisse nagu ka valdavalt kõigesse muusse budistliku paratamatuse tundega. Turistid saadavad aga nüüd mõistagi hoopis teise pilguga Tai plaazhide igapäevast vaatamisväärsust - mõõna ja tõusu mängu. Toetad hommikul Pattaya rannal varbad lamamistoolis otse merevette, pärastlõunaks on veepiir taandunud mitukümmend meetrit, südaööks juba sadakond ning hommikuks on kogu veelaam uuesti algses kohas tagasi. Uskumatu... Nii nagu tundub uskumatu tsunami purustusjõud ning selle taaskordumine lähemate aastakümnete jooksul.

Korra Tais käinule on vägagi arusaadav, mis viib sinna igal aastal miljoneid turiste kogu maailmast. See põhjus on türgi sauna meenutav kliima, suure osa päevast pilvitus taevas lagipähe lõõskav päike ning eksootika selle sõna täies tähenduses. Ja seda kõike põhjapoolkera kõige nohusemal talvisel ajal.

Vaid Taile omane eksootika algab peale Bangkoki lennujaamas, kus miinuskraadilisest ilmast tulnud põhjamaalasele lööb tänavale astudes vastu keskmiselt 33kraadine niiske kuumuselaine. Edaspidi tuleb ennast harjutada sellega, et jahedus valitseb vaid kliimaseadmega ruumides ning pikkade käistega riided võib rahumeeli kohvrisse unustada, sest isegi öösel ei lange temperatuur naljalt alla 25 kraadi. Merevesi Pattayal püsib veebruaris stabiilselt 28 kraadi juures.

Täiskomplekti emotsioonide saamiseks tuleks igaühel, kes esimest korda Taisse sõidab, veeta enne rannaäärses kuurordis maandumist vähemalt paar päeva pealinnas Bangkokis ning vähemalt üks öö Tai sisemaises dzhunglis.

Koos eeslinnadega hinnanguliselt kümne miljoni inimesega Bangkok on parim näide tõeliselt kaootilisest suurlinnast. Kuni 1997. aasta majanduskriisini kerkis seal pilvelõhkujaid nagu seeni, aastal 2005 kubiseb Bangkok aga endiselt üüratutest kontrastidest.

Nii võib Bangkoki kõrgeima hoone, Sky Toweri 84. korruse steriilsest läänelikkusest laskuda kiirliftis mõne sekundiga maapinnale ning leida ennast lugematutest tänavakaubitsejatest ummistatud turul. Tõeline agul ja city vahelduvad igal tänavanurgal. Vasakpoolse liiklusega kaoses sõidavad üksteisest mööda pressides nelja-, kolme- ja kaherattalised sõidukid.

Vaid Bangkokis on võimalik saada maailma ilmselt ainulaadseim linnaliikluse elamus, usaldades oma elu kolmerattalise määramatus vanuses takso ehk “tuk-tuki” ja selle juhi kätte. Kohati ligi 70 kilomeetrit tunnis kihutades viiakse sind miljonilinna tänavarägastikus soovitud punkti, garanteerides ameerika mägede elamuse.

Bangkoki rahvarohkuse kõrval mõjub sisemaa nagu maailma serv, kus mootorpaat viib turistid jõge pidi maanteedest kümneid kilomeetreid eemal asuvasse mägisesse dzhunglisse. Jõel ujuvates paatmajades tuleb öö veeta higi voolama panevas leitsakus, sest seal pole elektrit ning seetõttu loomulikult ka mitte konditsioneeritud õhku.

Hommikuhämus naastes võib näha kaljukoobastes elavaid kerjusmunki ning sõita keskpäeval Tais lausa kohustuslikud paar kilomeetrit elevandi turjal. Lisaks templitele on just Tai sisemaa koht, kus kristlikus kultuuriruumis üleskasvanud eurooplane suudab kõige paremini tunnetada hoopis teist ellusuhtumist ehk budistlikku kultuuri.

Kontrastid ja eksootika, mida turistid ju otsima sõidavad, võimenduvad aga iseäranis Tai kuurortides. Siin on võimalusi ja maiseid ahvatlusi igale maitsele. Pluss päike ja alati garanteeritult soe vesi.

Ühes äärmuses on helesinise veega korallisaarte laguunid. Teises äärmuses on sundimatult räpane ning lärmakas Pattaya, tänavakaubanduse ning seksiäri võrdkuju.

Pattaya kontrastid on tõesti jahmatavad. Linn, mille valitsus püüab arendada perekeskset turismi, peibutab jätkuvalt igas vanuses mehi lugematute striptiisibaaride, seksi-show’de ja massaazhisalongidega. Riigis, kus prostitutsioon on illegaalne, kuid kus on hinnanguliselt kolmveerand miljonit lõbutüdrukut, “rendivad” vanaldased valged mehed endale nädalaks noorukese tai iluduse, kes täidab korraga giidi, tõlgi ja armukese ülesandeid.

Ja kogu selle ööpäevase melu taustal käib Tais pidev kauplemine. Sisuliselt on Tai tänavakaubanduses võimalik iga suveniiri, tarbe- või riideeset tingida meie rahas viiekümne krooni kanti.

Selline käsitöörohke ja imeodav paik on parim koht mõtisklemiseks, kui suhteline võib maailmas olla mõiste “tööjõud” ning mis õieti maksab inimkätega tehtud töö. Töö hindamise mõttes on eestlastel veel kõvasti vedanud, tailased suhtuvad meie muredesse aga naeratusega.


Pärnu Postimees