Navesti meelitab puhkajaid kaunite luidetega

Kui Navesti maastikukaitsealal mõne künka otsa ronida ja kannaga maapinda kaapida, võib oma silmaga veenduda, et kõrgendiku materjaliks on puhas liiv.


«Siin need kõige kõrgemad Vanaõue luited nüüd ongi,» lausus Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Kabala metskonna abimetsaülem Jaan Jaska (pildil), kui auto keset kaunist männimetsa kinni peatas.

Ta oli Suure-Jaani—Vändra maanteelt kaitseala sildi juurest metsa keeranud, tee hargnemiseni sõitnud ja liikunud paremat kätt jääva raja lõppu.

Metsamees ronis ühe künka otsa ja uuristas seal jalaga maapinda, näitamaks, kuidas kõdu alt tuleb nähtavale peenikene luiteliiv.

«Selle pinnase viljakus on üsna väike ning head metsakasvu ja ilusaid mastimände siit loota pole,» tõdes Jaska. «Las see ala olla siis pealegi kaitse all, sest luited on tõepoolest pinnavorm, mida Kesk-Eestis eriti ei esine.»

Küngaste kohal loksus jääpaisjärv

Suure-Jaani vallas Kootsi külas elav Jaan Jaska tundis metskonna töötajana seda piirkonda juba enne, kui 1992. aastal Navesti maastikukaitseala loodi.

Kaitseala moodustamise eesmärk oli kaitsta Navesti orundi luitelisi pinnavorme ja looduslikku mitmekesisust. Luidete vahel on nelja hektari suurune raba.

Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Hille Lapi sõnul on Vanaõue luited osa ahelikust, mis läbib Eestit diagonaalselt.

«Maastikuliselt on need väga dekoratiivsed ja haaravad, kuigi küngaste suhteline kõrgus on võrreldes Soomaal asuvate Ruunaraipe luidetega üsna tagasihoidlik,» rääkis ta.

Vanaõue luidete suhteline kõrgus (vahemaa küngaste jalamilt tipuni) ulatub enamasti 4—5 meetrini, kõrgeima luite puhul aga 14 meetrini. Luitestiku suhteline kõrgus merepinnast on 37,5 meetrit.

Kõrgendikud pärinevad 10 000 aasta tagusest ajast, kui Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti rannikualadelt hakkas taanduma suur magedaveeline Balti jääpaisjärv. Liivakünkad kujunesid setetest, mis olid kantud nii sinna kui kohalikesse jääpaisjärvedesse.

Tänapäeval kaitstakse Navesti kanti seetõttu, et inimestel oleks võimalik nautida sealset kaunist maastikku: korjata seeni ja marju, teha sporti ja veeta sõpradega aega.

Peamiselt ohustab maastiku säilimist liiva kaevandamine. Samuti liigne metsaraie, mis võib tekitada erosiooni.

Kaitsmaks luiteid tuulte eest, on vaja hoida ka nendel kasvavat männimetsa. See oli kaitsemetsa staatuses juba enne maastikukaitseala loomist.

Metsaraie Navestis täielikult keelatud ei ole. «Metsise mängualade säilitamiseks on vajalikud väikesed häilud ja pinnavormi esiletõstmiseks on männikut lubatud piirides hõrendatud,» rääkis Lapp.

Lisaks riigimetsamaale asub rohkem kui pool kaitsealast eramaal. Mõni eraomanik on esitanud avalduse kinnistu väljavahetamiseks samaväärse riigile kuuluva pinna vastu teises piirkonnas. Hille Lapi andmetel on need vahetusprotsessid praegu veel pooleli.

Metsa on harvendatud

Abimetsaülema Jaan Jaska kinnitust mööda pole luidetel kasvav kaunis männimets ainult looduslikult selliseks kujunenud. Praegu juba 150-aastaste mändide hulgas tehti harvendusraiet 15 aastat tagasi. 10—15 aasta pärast tuleks seda võib-olla jälle teha.

Omaette lugu on nende puudega, mida kunagi enne kaitseala loomist on vaigutatud. Jaska näitas ühte omaaegse keemiatööstuse ohvriks langenud mändi, mille tüve küljel asuv süvend meenutas hiiglasuurt armi. «On selge, et üsna varsti see puu sureb,» nentis metsamees.

Navestis vaigutati puid viimati 1980. aastate lõpul.

«Vaigutajatel olid spetsiaalsed noad, millega lõigati puutüve sisse kaared,» kirjeldas Jaska meetodit, millega metsakombinaadid keemiatööstusele toorainet kogusid.

«Suvel soojaga lükkas vaigutaja igal nädalal puu sisse kaks kaart. Sealt voolas vaik tüve külge kinnitatud topsikusse, mis hiljem tühjendati metsa ääres seisvatesse vaatidesse.»

Teaduse arenedes hakati kasutama ka keemilist vaigutamist: kaari töödeldi happega, mille tulemusena hakkas puu rohkem vaiku ajama. Keemilist vaigutust tohtis puule teha vaid kaks aastat enne lageraiet.

Näidiseks võetud männi tüvelt luges Jaska kokku ühe tavalise ja kahe keemilise vaigutusaasta kaared. See tähendab, et kõnealune mets oleks pidanud ammu langetatud olema.

«Vaigutamise lõppedes nimetati see ala aga kaitsemetsaks ja sellest ajast lageraiet siin enam teha ei tohi. Seetõttu ongi need puud ikka veel püsti,» selgitas Jaska.

Metskond püüab nüüd armilisi puid välja vahetada, kasutades selleks aeganõudvat ja kulukat meetodit. Jaska kirjeldas, et viis aastat tagasi saeti vaigutatud metsa sisse häilud. Nende keskel puhastati väikesed maalapid metsakõdust, et mändide seemned looduslikul teel juurduda saaks.

Praegu sirutavad maalappidel end taeva poole juba väikesed männid.

«Järgmise sellise tiiru saab siin teha kümne aasta pärast. Kokku tuleks seda võtet korrata neli korda, kuid kas need vaigutatud puud 40 aastat veel vastu peavad, on kahtlane,» nentis Jaska.

Abimetsaülem lisas, et praegu õnneks Eestis vaigutamist enam ei tehta.

Navesti metsad on populaarsed nii seeneliste, marjuliste kui matkajate hulgas.

Matkarada sobib ka rattaga sõitjatele

Sealtsamast, otse läbi kaitseala kulgeb «Sakala» tee. Seda mööda käis Carl Robert Jakobson kunagi hobusega Kurgjalt Viljandisse «Sakalat» toimetamas.

Kaitseala piiridesse jääb kolmandik sellest 12 kilomeetri pikkusest matkarajast. Raja kulgemise kohta saab teavet maantee äärde paigaldatud infotahvlilt ja hiljuti trükist tulnud voldikust, mida võib küsida Kabala metskonnast.

Jaan Jaska kinnitust mööda tegi metskond mõni aasta tagasi selle raja isegi jalgrattaga läbitavaks.

Marjuliste rõõmuks on Vanaõue luidetel ohtralt kasvamas pohli, millele mõnes kohas pakuvad vaheldust mustikataimed. Tavaliselt leiab metsa alt ka seeni, kuid sel päeval neid silma ei hakanud. Luidete vahel vastu tulnud naine kurtis samuti kehva seene- ja mustikasaagi üle.

«Mustikaid meie kandis tänavu tõesti ei ole, kuigi kevadel nad õitsesid küll,» nentis Jaska. Pohla- ja jõhvikasaaki peaks tema tähelepanekut mööda siiski tulema.

Seente vähesuse pani abimetsaülem tänavuse kuiva suve arvele. Võib-olla nüüd, kui vihm on maapinda juba mitu päeva kastnud, on need oma kübarad Vanaõuel samblast välja pista söandanud.

Metsas kõndijatele on metskond tee äärde paigaldanud istepingid ja teinud sinna puhkekohad. «Sakala» tee ääres on neid kokku seitse, kaitseala piiridesse jääb aga kaks.

Üks istumiskoht on üsna raja alguses, kuid suurem lõkkeplats jääb kaitseala keskele. Seal on katusealune, lõkkease ja küttepuude hunnik.

Jaan Jaska sõnul ei ole rüüstajatega Navestis suuri probleeme olnud, kuigi prügikasti ümbrus oli sel päeval küll prahti täis.

«Alati aga ei saagi seda prügiasja inimeste kaela ajada,» muigas abimetsaülem. «Siin võib üsna kindlalt arvata, et tegemist on loomadega: lähedal elavad mägrad ja kährikud, kes käivad siit toitu otsimas. Varesed ka nokivad,» selgitas ta, viidates raami sees seisvale prügikotile, mis oli alumisest otsast puruks kistud.

Puhkekoht on ehitatud alale, mida kunagi kasutati liivaauguna. Sealsest luitest on osa läinud Suure-Jaani—Vändra maantee asfaldi alla.

Seetõttu saab puhkekohas põhjalikumalt uurida peenikest liiva, millest luited koosnevad. 40 aasta jooksul on toitainevaene pinnas suutnud endale peale kasvatada vaid üksikuid leesikapuhmaid.


Sakala