Eestlanna aitab Norras alustada sisserändajatel uut elu

Pärast põgenikega ühes toas veedetud kuid ostab eestlanna Liis Lensment nüüd ise Norras asüülitaotlejatele nuge-kahvleid ning aitab neil kohaneda.

Norra ühte jahedamasse paika sattus eestlanna tänu oma Kosovo albaanlasest mehele Arbenile, kes sõja jalust Saksamaale põgenes ning seal lapsi hoidnud Liisile silma ja südamesse jäi.

Paraku ei saanud paar kuidagi kokku kolida. Järjest kasvava kõhuga Liis üritas meest Eestisse elama saada, kuid kõik katsed mehele elamisluba saada luhtusid. Nii otsustasidki nad võtta juba sündinud tüdruku ning paluda asüüli Norrast.

Liis mäletab veel väga hästi enda asüülilaagrites veedetud aega.

“See oli hullem kui ühikas,” räägib ta,” “Tuba oli narivoodeid täis, vaid püstitõusmiseks oli ruumi.” Ühes laagris tuli jagada masendavalt potisiniste seintega tuba veel kaheksa inimesega ning wc-d ligi 36-ga. Järgmises asüülilaagris olid seinad veidi rõõmsamad ning elu ka.



Kuni lõpuks anti perele elamisluba ning kodu. “Mind toodi siia korterisse ja näidati, et kas tahate seda või … peaks midagi paremat otsima,” meenutab Liis oma avaras ühekorruselises ridamajas ringi vaadates. “Selleks ajaks olin juba seitse kuud asüülilaagris olnud. Ja ma mõtlesin, et kuidas saaksingi öelda ei, kui saan endale oma magamistoa!”

Harjumine talvega

Nüüd elab ta abikaasa Arbeni ja kolme lapse – seitsmese Siima, kahese Vera ja alla aastase Faridiniga Norras Koppangis – saja kilomeetri kaugusel Norra külmimast paigast. Kolimisel oli talv hoos, lumi akendeni.

Kommuuni ostetud suusavarustusega sai Kosovost pärit Arben esimest korda elus suusatada. Ja pidi viikingitelt ära õppima villase pesu kandmise.

“Esimesel aastal oli lund seitse kuud, oktoobri algusest aprilli keskpaigani ning me oigasime, et kuhu me küll maandunud oleme,” räägib Liis.

Pere harjus ära nii talvega kui ka kõrgusest (500 meetrit üle merepinna) tingitud õhurõhu ja esialgsete peavaludega. Elamisloa saajate keeleõppe ja praktika kaudu sattus Liis valda nõustama teisi elamisloa taotluse kadalipu läbi käinuid. “See oli fantastiline töökoht, teadsin ju täpselt, mida on vaja – telekat, vaipa, mööblit, nuge-kahvleid,” loetleb Liis. “Neil endal ei ole ju alguses mitte midagi, aga inimesed tuleb järjele aidata.”

Väiksed vara piirangud siiski on – mööbel on kommuuni oma ja sissekolija jaoks vormistatakse see laenuna. Kui aga viieks aastaks on sinna pidama jäädud, jääb seegi vara endale. “Üldiselt ikka jäädakse paigale,” räägib Liis. “Inimesed on mitmed maad läbi kolistanud ja tahavad täiskohaga tööd saada ning rännakud lõpetada.”
Tahtjaid on – Afganistani poisid, Somaalia poisid juba kolisid, veel on tulemas üks suur pere Kongost, loetleb Liis. Muidu saab elamisloa tema sõnul ligi viis inimest 130-st ning Norra püüab nende arvu veel vähendada.

Liis jääb Norrasse

Eestisse tagasi tuleku peale Liis enam ei mõtle. Koppangis on neil mõlemal mehega töö ning enesetäienduse võimalus.

“Arvan küll, et jääme siia,” ütleb ta. “Arvan, et ilusamat pereelu ei saa olla, vahel mõtlen sellele, istun terrassil ja lihtsalt naudin.”



Eesti Päevaleht