Hilissuvine mets kutsub oma rüppe marjule

Marjulisel pole tänavu põhjust metsaandide vähesuse üle viriseda: suve keskel punetasid niidud ja raiesmikud maasikatest, siis vajusid vaarikavarred marjadest looka ja mustikad meelitasid suud mustaks tegema, nüüd aga on mättad pohladest punased.


Auto peatub pikal sirgel metsateel ja vurab siis marjulist maha jättes edasi. Nüüd jääb üle valida, kas minna vasemat või paremat kätt õnne proovima. Suurt vahet pole, sest mõlemal pool teed kasvatab mets mastimände, sekka laiub mõni silmanähtavalt sirguvaid pisimände täis istutatud raiesmik. Nii et mine, kuhu tahad, marjadest sa mööda ega üle ei astu.

Marjulise viga on see, kui ta hakkab kohe korjamisega pihta ega vaata veidi avarama pilguga ringi. Nii selgub peagi, et tee ääres vesise kraavi kaldal kasvab küll palju pohli, kuid raiesmiku keskel kännumätastel tulevad nad lausa ise paluma, et neid korjataks. Võid laskuda põlvili, toetada ämbri vastu mätast ja marju kahe käega mannergusse roobitseda.

Rohkem päikese kallistusi saavad kobarad on tumepunased, varjulisemas kohas kasvavad pohlad näivad kahvatumad ning vastu sammalt jäävad marjad on alles valkjasrohelised.

Rästik valvab pohlarikkusi

Tegelikult ei maksa hooletuks minna ja samblavaibale külili visata, kuigi nii oleks kõige mõnusam marjadel hea maitsta lasta. Lagendiku servalt kostab ühe naise karjatus. Ta on kännul märganud kogunisti kolme rästikut.

Väidetavalt olnud need musta värvi, nagu osa neist mürgistest sisistajatest endale nahkkuue tooniks on võtnud. Roomajad vonklevad kiiresti minema ja teiste uudistajate saabudes on känd tühi. Hoiatus on aga antud.

Suust suhu levib jutt, et veel nädalapäevad tagasi toetas üks Valma naine end vastu mätast ja sai käevarde salvata. Vapper marjuline ei läinud isegi tohtri juurde, kuigi käsi paistetas üles ja kaks pisikest hammustusjälge selgelt näha oli. Ju siis varrukas pidas osa mürki kinni, arvavad asjatundjad, kes ise kunagi ussilt naksata pole saanud.

Kui vahel valusaks muutuvat kaela sirutada ja pilk marjadelt tõsta, võib näha Võrtsjärve pool sinitaevas tiirutavat majesteetlikku kotkast.

Üks pistriku moodi kulliline saalib aeg-ajalt kiledalt hõigates seemnemändide vahel. Ei saagi aru, kas ta pahandab häirijate peale või vestleb liigikaaslastega. Igal juhul hetke pärast jääb ta vait ja kaob mändide all kasvavate kuuskede vahele. Linnuhäältest jääb kostuma vaid tihaste vaikne «tii-tii» ja lendamist õppiva laanepüüpere korduv tiivavihin.

Lirtsuv mustikas värvib sõrmi

Peagi saab mannerg pohli täis. Nüüd tahaks mustikaga suu ära määrida ja neidki veidi purki koguda. Männikus ulatuvad mustikavarred põlvini ja tumesinised marjad on pöidlaotsa suurused.

Ainult et mustikaaeg on juba läbi — osa marju pudiseb varte liigutamisel samblavaibale, näppude vahele jäänutest aga teeb mõnigi sõrmi määrides lirtsti! Purk saab siiski täis ja rändab seljakotti. Täis saab ka marjulise korjamisisu.

Nüüd võib niisama metsas ringi vaadata. Marju on siin igasuguseid, ka selliseid, mida käsi korjama ei tõuse. Kutsuvalt sinetab ussilaka suur ja üksildane mari, justkui paludes, et keegi tedagi nopiks. Teadja hoidub sellest ahvatlusest kaugemale, sest ussilaka maitsmine võib teadupärast jääda viimaseks kulinaarseks kogemuseks ses elus.

Metsaserval punetavad pihlakad. Nende marjarohkus tuletab meelde, et vanarahva teadmist mööda toovad saagist lookas pihlapuud karmi talve. Aga kes seda tänapäeva ilma oskab ette ennustada — august hõigati tänavu maha parima puhkusekuuna, kuid tinased vihmapilved tõttavad läänekaarelt juba maha sadanud veele lisa tooma.

Vihm tõi seened metsa

Varsti on põhjust seljakotist kilekott välja otsida, sest segametsas köidavad pilku sambla seest pea välja pistnud seenenöpsikud. Need rahvasuus mustadeks nimetatavad hõrgutised annavad põhjust kahelda ajalehes kehva seeneaastat ennustanud teadlase sõnades. Igal juhul saab kilekott vähemalt ühe sousti jagu erinevaid seenemütsikesi täis.

Päike, mille pilved on sisse piiranud, heidab marjulisele veel viimase pilgu. Sooja paitust tundes taipad, et suvi ei ole veel päris läbi. Sellest annavad märku ka pinisedes lõuale maandunud sääsk ja higisel laubal korduvmaandumist harjutav kärbes.

Metsast lahkudes saab kaasa ühe veidi ebameeldiva külalise. Nimelt vudib kusagilt krae tagant kaelale tüütu põdrakärbes, sügise esimene kuulutaja ja marjakorjamise üks suuremaid nuhtlusi. Õnneks pole tal sõpru ja sugulasi kaasas ning ainukeseks häirijaks ta jääbki.

Juba on kohal ka vihm. See on üllatavalt soe ja pakub mingil hetkel isegi naudingut. Mööda taevavõlvi kõlab äikesevankri ehmatav mürin. Õnneks kandub tihedam vihmaloor põhja poole ning tilkuv marjuline võib mööda pikka metsateed kodu poole astuda.

Koonduvad kuldnoka- ja pääsukeseparved, koristatud viljapõllud ning vaevu märgatavad kollased salgud kasesalu rohelises kuues lubavad kauguses kuldset sügist aimata.

Sakala