Biomeetria levikut segavad kinos kogetud hirmud

Kuigi turvalisus valmistab peavalu nii küberruumis kui tavaelus ning tehnoloogia isiku tuvastamiseks bioloogiliste tunnuste järgi eksisteerib juba ammu, pole see meie elu kuigivõrd mõjutama pääsenud.



Isiku tuvastamine sõrmejälje või näo skaneerimise abil on tuttav igaühele, kes vähegi on kinos käinud, televiisorit vaadanud või mõnda sopakat lugenud. Olgu selliste filmide või raamatute süžeed nii jaburad kui tahes, kõige olulisemas on stsenaristidel ja kirjanikel siiski õigus: inimeste mõned bioloogilised parameetrid on tõesti sama unikaalsed nagu meie DNA-ahel.

Oleks loogiline, et meie üha ebaturvalisemaks muutuvas maailmas tõrjub biomeetria hoogsalt välja võtmed ja läbipääsukaardid, mida kurikaelal on võimalik näpata, ning kõikvõimalikud salasõnad ja koodid, mida saab elektrooniliselt varastada või lihtsalt üle kasutaja õla vaadates meelde jätta.

Ometi avame korteriust ikka võtmega, auto juurde astudes vehime puldiga ning internetipanka sisenedes võtame rahakoti vahelt koodikaardi.

Inimesed on skeptilised

Muidugi on biomeetrilised tuvastussüsteemid oluliselt kallimad kui näiteks Vasara lukk. Aga tehnikaga on teadupärast ikka nii, et kui selle järele tekib nõudlus, kukuvad ka hinnad. Küsimus ongi selles, et nõudlust ei ole tekkinud.

Eesti Turvaettevõtete Liidu tegevjuht Veiko Jürisson nendib, et biomeetrilisele isikutuvastusele üleminek ei ole olnud nii kiire, nagu spetsialistid ja ka tema ise veel viis aastat tagasi ennustasid.

«See tehnoloogia on olemas olnud juba üsna kaua ega ole vahepeal oluliselt muutunud. Samas see levib võrdlemisi visalt. USA-s on pärast 11. septembri terrorirünnakut biomeetriat küll rohkem rakendatud, aga Euroopas on juurdekasv olnud väike.»

Põhjus peitub Jürissoni arvates inimeste häälestatuses. «Kasutajad on biomeetria suhtes ebakindlad. Kardetakse, et kui endast jätta kuhugi sõrme- või näojälg, siis võib info lekkida ning filmidel on selle arvamuse kujundamisel kindlasti oma roll,» leiab Jürisson. «See kartus on tegelikult alusetu, sest turvasüsteemid ei ole omavahel seotud. Samuti viiakse andmed üle numbrite kujule ja krüpteeritakse.»

Kasutusel julgeolekustruktuurides

Ka firmad ja asutused eelistavad oma füüsilise vara ja andmete kaitsel traditsioonilisi turvameetmeid, üldjuhul avanevad uksed suuremates büroodes kaardiga. Jürissoni teada kasutavad Eestis biomeetrilisi tuvastussüsteeme vaid üksikud asutused.

«Olen kuulnud, et mõnel pool on biomeetrilised isikutuvastussüsteemid, aga lähemalt ma neist rääkida ei oska. Tegemist on selliste asutustega, kes oma turvasüsteeme laiemalt ei tutvusta, näiteks riigi julgeolekustruktuurid,» räägib Jürisson. «Firmadesse ei ole minu teada neid üldse paigaldatud. Ju siis leitakse, et ei ole suurt midagi kaitsta, kuigi pealtkuulamise ja tööstusspionaaži juhtumeid on meilgi juba esinenud.»

Biomeetriat mõnevõrra siiski töökohtadel kasutatakse, nimelt arvutisüsteemides, mida administraatorid sõrmejäljelugeja abil haldavad. Ka tavakasutaja saab muretseda arvuti koos seadeldisega, millega raal just tema sõrme all teatud operatsioone sooritab.

Pass toob biomeetria igaühe taskusse

Meeldib see meile või mitte, aga biomeetria eest meil pääsu ei ole. Selle eest hoolitseb riik, sest passidesse hakatakse peagi kandma andmeid meie näo ja sõrmede kohta.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti arenguosakonna peaspetsialisti Raul Eksi sõnul juhtub see vähem kui aasta pärast. «Vastavalt Euroopa Liidu otsusele tuleb kõigis liikmesriikides 2006. aasta 1. septembrist hakata välja andma biomeetrilisi passe.

Põhjused peituvad julgeolekus. Kõigepealt andis tõuke 11. september, siis hoiatasid ka Madridi pommiplahvatused, et piirikontrolli tuleb tõhustada. Hiljutised sündmused Londonis annavad sellele seisukohale ainult kinnitust,» toob Eks näiteid.

Peaspetsialisti selgitusel minnakse biomeetrilistele passidele üle kahes etapis. Kõigepealt lisatakse passile kiip, kus on peale muude andmete ära toodud näokujutis, hiljem lisatakse sinna sõrmejäljed. Millal see täpselt juhtub, on veel teadmata. Raul Eksi sõnul tuleb uue passi taotlemisel näpujälgi andma hakata tõenäoliselt siiski lähema kolme aasta jooksul. «Tulevikumuusika on selline, et piiri ületatakse ainult aparaatide abil, mis tuvastavad isiku ning kontrollivad dokumendi kehtivust. Inimene sekkub ainult siis, kui tekivad probleemid, » kirjeldab ta.

Biomeetria kasutuselevõttu riigisiseste dokumentide juures riik esialgu ei plaani. «Paljudele inimestele seostub sõrmejälgede andmine kriminalistikaga,» ütleb Eks. «See tekitab inimestes tõrke ning rahva suhtumine võib saada takistuseks, isegi kui biomeetrial tuginevate rakenduste järele tekib vajadus.»

Veiko Jürisson arvab samuti, et läheb veel aega, enne kui pangaautomaat annab meile raha silmavaate järgi või korteriuks avaneb puudutusest. «Enne peab kasutajatel tekkima selle tehnoloogia vastu usaldus. Aga näiteks autotootjate passiivsus paneb mind sellegipoolest tõsiselt imestama. Alles nüüd on auto käivitamisel hakatud kaarte kasutusele võtma, aga üldjuhul käib kõik ikka vanaviisi võtmega,» nendib Jürisson.

BIOMEETRIA

Biomeetriline isikutuvastamine tähendab inimese identifitseerimist teatud bioloogiliste tunnuste järgi. Levinumad tuvastamisviisid on sõrme- või peopesajäljed, samuti silma skaneerimine ja hääle võrdlemine. Teoreetiliselt on inimest võimalik tuvastada ka kõrvade, veresoonte struktuuri ja isegi lõhna järgi.


Sakala