Eelk Lihula Eliisabeti Kirik

Eelk Lihula Eliisabeti Kirik / Tutvustus

Praegune Lihula Eliisabeti kirik on ehitatud aastatel 1876-78 neogooti stiilis vana, 13. sajandil mainitud kiriku kohale.
Keskaegne püha Eliisabeti kirik, mille esmasteks jälgedeks ajaloos on preestri olemasolu Lihulas 1241 ja pühakoja tulekahjujärgne mainimine 1298, lammutati 1874. Uus kirik, hapralt nooljas torniteravik kõrgele üle linnakese majakatuste sirutumas, sai nurgakivi 1876 (arhitekt Johann Gottfried Mühlenhausen). Jumalakoda pühitseti 15. oktoobril 1878. See, mis keskaja ehitusmeistrite poolt kivist väljatahutule sarnaneb, on krohvikihi alla varjatud puitkonstruktsioon historitsismiajastul.
Pseudotähtvõlvidega kirikuruum on avar ning õhuline. Teravkaared, fiaalid, ristlillikud ja krabid annavad näo hoonega samas pseudogootistiilis altariseinale ja kantslile (Lihula tislermeister Friedrich Laurberg). Altarimaali "Kristus ristil" on G. F. Welsberg maalinud akadeemik Otto von Moelleri 1873. aasta originaali järgi. Nikerdkujud kantslikorpuse niśśides on aga Christian Ackermanni 17. sajandi lõpu barokse kantsli ainsad allesjäänud osad, värviküllus kahjuks hiljem paksu värvikihi alla ära peidetud. Nii nagu kantsliskulptuurid, on ka orel (Carl August Tanton, 1845/46) ja üks tornikelladest uues pühakojas kasutamist leidnud pärand vanast kirikust.