Võru Vald

Võru Vald / Tutvustus

Võru vald on ajalooliselt tekkinud Võru, Aleksandri ja Kasaritsa valdade liitmisel Põlva ja Rõuge kihelkondade äärealadele. Keskajal kuulus enamik praegusest Võru vallast Kirumpää losskonda. Loss asus Võhandu käärus kõrguval linnamäel, mida ümbritses laialdane kaupmeeste-käsitööliste asula. Lossis asus ka kirik. Lossi mainitakse esmakordselt 1322 ja see hävis venelaste sõjakäiguga 1558. Rootsi ajal võeti loss uuesti kasutusele maakaitse- ja haldus- keskusena. See keskus kadus lõplikult Põhjasõjaga, et kolmveerand sajandi pärast tärgata uuel kujul Võru linnana.
Väiksemateks halduskeskusteks kujunesid Väimela, Võru, Vastse- ja Vana-Kasaritsa mõisad. Võrumõisat mainitakse esmakordselt 1590. Mõisa taganemine kasvava linna eest algas 1780 Võru asutamisega mõisakeskusesse. Väimela pole mitte üksnes säilinud, vaid tänu riigivaldusse minekule 1920 asulana laienenudki. Arhitektuurselt vanima osa moodustab barokk-stiilis häärber mõisaõuega, majandushoonetega ja pargiga.
Looduslikult hõlmab vald väga erinevaid osi. Maastiku nagu lõikab kahte ossa ida-lääne suunaline Võru orund, mille soostunud lammil paiknevad Tamula ja Vagula Järved ja Võhandu keskjooks. Valla põhjaosa asub madalate orgudega liigestatud Kagu-Eesti lavamaal, kus orulammidel järved üksikult või paarikaupa maastikku ilmestavad (Väimela Üla- ja Alajärv, Loosu järv jt). Valla lõunaosa paikneb Haanja kõrgustikul, mis just valla piires kerkib erakordselt järsuna 21m 1km kohta. Siingi paikneb kõrgustikult laskuvates orgudes palju järvi (Kubija järved, Andso järved, Pappjärv, Valgjärv, Püttäljärv jt.) ning kiirvoolulisi ojasid (Puiga, Kirepi jt).
Seega on pinnamoelt kõrgemad valla põhja- ja lõunaosa (kuni 185m), kuna madal keskosa umbes 70m üle merepinna ulatub. Selline reljeef tingib maastiku avatuse sinavate kaugusteni ulatuvate vaateväljadega.
Pinnaehituse tõttu on valla põhjaosa laialdaselt põllustatud, lõunaosa väikepõldude ja metsasaludega kaetud ning keskosas laiuvad sood ja metsad.