Matkajad said Korsikalt ereda elamuse

13.10.2005 00:01
Liisi Seil, reporter

Korsika mässu keskelt koju tagasi jõudnud Viljandi matkaja ütleb, et reisil läbi elatud seiklus andis puhkusele vürtsi, kuid ei jõudnud seda veel rikkuda.


Viljandi külje all Viiratsis elav Neeme Danziger jõudis koju 4. oktoobri pärastlõunal. Koos temaga tulid Prantsusmaa saarelt tagasi ülejäänud 17 Vinni-Puhhi Matkaklubi liiget ning kaks bussijuhti.

Lisaks Neeme Danzigerile oli grupis viis Viljandimaaga seotud matkajat: Laura Linntamm, Meelis-Mait Sildoja, Ulrika Danziger, Helar Mogom ja Ulvi Martin. Kõik nad olid tunnistajateks Korsika rahvarahutustele, mis sundisid neid saarel viibima kolm ööpäeva kauem, kui plaanitud.

«See oli seiklus, mis jääb eluks ajaks meelde,» lausus Neeme Danziger. «Õnneks saime õigel ajal tulema ning saarel passimine ei muutunud väga tüütavaks. Kartsime, et kui hakatakse läbirääkimisi pidama ja me nende lõppemiseni peame ootama, võib see kesta kolm või neli nädalat.»

Matkajad liikusid kahes grupis

Vinni-Puhhi matkajad asusid Eestist teele 16. septembril. Korsikal jagunes grupp kaheks: üksteist inimest asus saart avastama jalgrattaga ja seitse jalgsi. Viimati nimetatute hulgas olid ka kõik Viljandimaaga seotud inimesed.

«Tutvusime mägedes rahvusvahelise matkarajaga GR20 ning käisime 2706 meetri kõrguse Monte Cito mäe otsas, mis on Korsika kõrgeim tipp,» jutustas Neeme Danziger. Matkajad läbisid parajat koormust pakkuva rajalõigu, mis läks läbi kahe mäekuru.

Pärast üheksat päeva jõudis rändajate rühm bussi juurde, mis ootas neid saare keskel Corte linnas.

«Pidime sõitma sadamalinna Bastiasse, kus oli ette nähtud kohtumine ratturitega. Järgmisel hommikul kavatsesime mandrile minna,» rääkis Danziger.

Pidasid laeva hõivamist õppuseks

Selsamal kolmapäeval, 28. septembril, algasid ka seiklused. Bastias olid paljud tänavad liikluseks suletud ning bussijuhid pidid sadamasse jõudmiseks üles näitama tõelist sõidumeisterlikkust. Lõpuks said kaks eesti rühma taas kokku.

«Ratturid ütlesid, et mingi jama on lahti, kuid täpselt ei teadnud keegi midagi,» nentis Danziger.

Teise grupi liikmetel oli õnnestunud filmida, kuidas helikopterid sadamas kaubalaeva juurde lendasid ning mustades maskides mehed aluse hõivasid. Eestlased olid seda õppuseks pidanud. Kui aga järgnesid autokummide põletamine ja kähmlused, mõistsid turistid, et asi on tõsine.

Lõpuks said nad kohalikelt teada, et hommikul laeva ei välju ja ohutuse huvides ei soovitata sadamasse jääda.

«Läksime siis linnast välja ja ööbisime magamiskottidega rannal,» lausus Danziger.

Neljapäeva hommikul naasid eestlased sadamasse, kuid seal ei juhtunud midagi, ainult mandrile sõita soovijaid tuli juurde. Õhtupoolikul jagati hädasolijatele infonumbreid.

«Siis tuli keegi mõttele, et me peaksime saama hotellis ööbida, sest viivitus ei olnud ju meie süü!» rääkis Danziger. «Ulrika helistas infonumbrile ja sealt lubati meile peavari organiseerida.»

Esimese abina tõid sadama töötajad matkajatele veepudeleid. Seejärel viidi turistid äärelinna võimlasse, kus edasist tegevust organiseeris Punane Rist.

«Algul olid nad üsna abitud ega osanud midagi teha,» nentis Danziger. «Samm-sammult hakkas süsteem aga tööle.»

Majutuskohas jagati abivajajatele presendist välivoodid, mis võimlasse ritta seati. Kokku ööbis seal paarsada inimest. Neile pakuti seal ka juua ja süüa.

Laupäeva hommikul said hädalised teada, et veidi eemal asuvast Ajaccio linnast sõidab õhtul mandrile kaks laeva. Eestlased kiirustasid sinna, läbides teel turistide voolust tingitud liiklusummikuid.

Pääsesid tänu tüdrukutele

Sadamas selgus, et nende piletite broneering väljuvatele laevadele ei kehti ja pileteid ümber vormistada ei saa.

«Õnneks läks sadamast välja rohkem kui kaks laeva,» jätkas Neeme Danziger. «Ausalt öeldes lahenes olukord tänu sellele, et meie tüdrukud tegid kohalikele poistele silma. Kui kolmandal laeval vaba ruumi jäi, aeti meie buss viimasena sinna peale.»

Laev viis matkajad Itaaliasse Savona sadamasse, lühendades eestlaste koduteed esialgu plaanitust 100 kilomeetri võrra.

«Postimehe» andmetel muutusid protestiaktsioonid Korsikal kohati vägivaldseks. Laupäeval, 1. oktoobril vabastas märulipolitsei jõuliselt Bastia sadama.

Pühapäeval teatas aga ametiühing blokaadi katkestamisest 4. oktoobrini, kui valitsuse majanduspoliitika vastu streikis peaaegu terve Prantsusmaa. Tänu blokaadi katkestamisele pääsesid tuhanded Korsikale jäänud turistid mandrile.


RAHUTUSED

Prantsusmaale kuuluval Korsika saarel algasid rahutused, kui valitsus oli 26. septembril avalikustanud kava erastada Korsika ja mandri vahel sõitev laevafirma SNCM ettevõttele Butier Capital Partners. Selle juht soovib 2400 töötajast koondada 400, kuid ametiühingud polnud sellise plaaniga rahul.

Protestijad korraldasid meeleavaldusi Prantsusmaa ja Korsika sadamates. Korsika pealinnas Bastias hõivasid nad kaubalaeva Pascal Paoli, mille vabastamiseks korraldasid politsei eriüksused paar päeva hiljem rünnaku.

Laevaliiklus mandriga oli katkenud ja saarel oli lõksus tuhandeid turiste.

Sakala