Retk läbi sügisese päiksepaistelise obinitsa

Leelo kärus istumas, saab teha lõunase jalutuskäigu Obinitsa pääl. Elame keset vana sumbküla, väljakaevajad on leidnud 1300 aasta vanuseid potikilde, kirjas on mainitud küla 1652. Vanu asju saab vaadata otse keset küla muuseumitares.

Obinitsa kauplus on mitme küla peale ainus, rahvast käib siin palju, müüjatega saab kõnõlda seto keelt. Siin on teadetetahvel marjaostu, kasutatud riiete ja kalaauto saabumiste kohta.

Sõdade ja kolhoosikorra segipaiskamise järel tühjaks jäänud tarekesse tegi Sillaotsa Liidi väikse muuseumi.

Nüüd juba mitu korda ümber ehitatud majas käib suviti viis-kuus tuhat inimest uudistamas seto tarekest, sellist, nagu see võis olla Eesti Vabariigi ajal. Pühäsenulk, magamisnulk, sööginulk, töönulk. Eks niisugune jaotus ole siin paljudes vanades majades ning ka kõige uuemates, vana moe järgi üles ehitatud kinnise sisehooviga kindlustaludes. Kappi ja veimevakka on naised kogunud hulk värvilisi käise- ja linikukirju.



Nüüd kantakse rahvariideid seto kooriga esinedes, kirmastel, augusti alguses toimuval Seto Kuningriigi päeval, mis Obinitsast alguse saanud ja ka laiemalt tuntud. Muuseumi teisel korrusel on hooajanäitused. Mere-
mäe noorteklubi fotonäitus “Piirideta Setomaa“. Kuraator on mõni aasta tagasi Uusvada külla kolinud kunstnik Sirje Rump. Väärikalt istuvad suurpered, vanemad, vanavanemad, parv lapsi ümber. Kuhu nad kõik on jäänud?

Lastele meeldib raamatukogus

Kooli poolt tulevate laste kannul astudes jõuab otse bussipeatusse. See on pealtnäha telliskivist tüüppaviljon. Kuid suvel kutsuti Seto ateljee galerii juhataja Evar Riitsaare eestvõttel Obinitsa resideeruma Võromaa pärit-olu kunstnik Albert Gulk ning pärast Evari ja Alberti juhendamisel toimunud kujundus- ja värvimistöid sai bussijaam rabava rõõmsa ilme. Osa võtsid ka kohalikud noored ja kõrvalt õpetasid vanemad bussiootajad. Bussijaamas on suurtes majades elavate noorte kamp.

Suurte majade rajoon ongi siit bussijaama poolt kaupluse juurde minna. Kaupluse ja bussijaama vahelt viib tee lasteaeda ja selles majas asuvasse raamatukokku.

Raamatukogu on armas paigake, lahke juhataja Tiina Lillmaa oskab soovitada nii väikestele kui suurtele meelepärast kirjandust. Hulk lapsi käib sääl ka niisama nagu klubis, kasutab internetti, sirvib pildiraamatuid, ei loe ega laenutagi. Maja teises pooles on Obinitsa ligi mitmekümnepealine lasteaed. Ümberkaudsete külade lapsed on rõõsad ja veidi häbelikud, seto muinasjututunnis nähtub, et enamik saab aru või oskab sõna sekka öelda ka seto keeli. Hetkel on suureks mureks läbitilkuv katus.

Otse teeristis asub Seto seltsimaja, mis selle suvega asus eesti kultuurikohtade kaardile.

Õunapaasapäev on tähtis püha

Seltsimajast edasi viib tee surnuaia ja kiriku juurde. See Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Issanda Muutmise kirik on ehitatud 1952. Milline ehitamisaasta! Aga valmis ta on ja töötab. Tähtsaim püha on 19. august, õunapaasapäev. Siis on Obinitsa tulnud suur osa siit pärit inimesi, kes tulevad omakseid mälestama ja nende haudu korrastama.

Surnuaiast edasi on kääpad, mille pealset metsa ähvardati minev aasta maha võtta. Kohalike aktiivse tegevuse tulemusena õnnestus osa kääbastega maad osta valla omandisse, kuid veidi kaugemal on tehtud lageraiet. Kohalikele nii tähtis marja- ja seenemets, mis hulka peresid elatas, on läinud. Marjad, seened, kalapüük – need on siinkandis tähtsad traditsioonilised tööalad.

Obinitsa järv on paisjärv, kuid rahvale väga armsaks saanud oma maalilise vaate, supelranna ja kaladega. Järve kaldal asubki vana ja uus koolimaja, väike laululava ja lauluema kuju, keda Taarkaks kutsutakse.

Turismiettevõtjaid on vähe, ehedalt setomaist ei paku peaaegu keegi. Nõudlus kasvab. Siiakanti on kolinud hulka noori, siit juurtega või selle kultuuri harrastajaid, koliks veelgi, kuid maju on müügis vähe. Lagunevad, kuid ei müüda.

Obinitsa kuldne sügis valmistub suikuva talve vastu, kus vastukaaluks suve pidevale festivalile ootab ees süvenev loomis-ootusperiood.




Naine nagu orkester

•• Kui Kauksi Ülle Võrumaalt Tartu ülikooli tuli, säras tema punane pea kaugele. Rääkimata silmadest. Niisama vaimliselt vegeteeriva tudengina ei hakanud punapäine neiu silma, hoopis toimetavana. Tundus: Üllel on selline nägu ees, et tal oma kindel asi ajada. Ja need, kes nii arvasid, ei eksinud.

•• Kauksi Üllest on tänaseks saanud Eestimaa kagunurga üks sümbolitest ja osa südametunnistusest. Avaldanud 14 ilukirjanduslikku raamatut. Nii luulet, proosat kui draamat võru keeles. Olnud võro aabitsa “ABC kiräoppus” produtsent. Aidanud asutada võro-seto bändi Lõkõriq ja on selle mänedžer. Töötanud Kultuuri ja Elu mittekoosseisulise korrespondendina, Kirjanike Liidu Tartu osakonna metoodikuna, Võru Raadio peatoimetaja ja direktorina 1991–1993, alates 1993 MTÜ Fenno-Ugria Tartu keskuse sekretärina ja 1997. aastast juhatajana.

•• Huvitub võro, seto, hõimu- ja põlisrahvaste folkloorist, usundist, kommetest ja ajaloost. Õmbleb ja tikib.

•• Lapsi on Üllel viis: Maali (20), Salme (18), Päivi (17), Niilo (15), Leelo (1,5). Lapsed laulavad rahvalaule, tantsivad, mängivad pilli ja teevad ka käsitööd. Kõik nad lõid kaasa ka Ülle kirjutatud näidendis “Taarka”.
Kontakt: 5656 9079, kyy@hot.ee