Anni alustab pikka teekonda unistustemaale Jaapanisse

Kaks nädalat tagasi sai 16-aastane Rakvere koolitüdruk Anni Eimpalu kirja, mis ta rõõmust nutma pani. Pärast katsetesõela läbimist võib temast saada vahetusõpilane Jaapanis.

“Postkastis oli ümbrik. Võtsin välja, istusin trepile. Hakkasin ümbrikku lahti tegema, käed värisesid. Lugesin esimese rea läbi, siis kiljatasin ja hakkasin suurest rõõmust nutma. Nutsin vist oma pool tundi, nii õnnelik olin,” räägib Anni Eimpalu.

Rõõmust kiljuma ja pisaraid valama pani Anni uudis, et rahvusvahelist õpilasvahetust korraldav organisatsioon YFU leidis pärast oma katseid, et Anni sobib vahetusõpilaseks Jaapanisse.

Jaapani avastamine

Jaapanis süüakse pulkadega ja kõik inimesed on ühte nägu. Seda teame kõik. Anni teab rohkemat.

“Mulle meeldib üks jaapani iidne teatriharu – kabuki. Kabuki eripära on see, et naised laval üldse ei esine. Kõiki rolle mängivad mehed. Kabukist sain esimest korda aimu ETV-st, sealt tuli üks dokumentaalsari,” räägib Anni. Ta jutust on tunda - kabukit tahab ta kindlasti oma silmaga näha.

“Kui jaapani ärimehed satuvad pärast tööd vastuvõtule ning joovad nii palju saket, et enam koju ei jaksa minna, siis on nende jaoks erilised hotellid, pohmellihotellid. Seal on seinte sees magamiskapslid. Paned mündi sisse, kapsel tuleb välja, ärimees ronib sisse. Kapsel läheb seina sisse tagasi ja tuleb hommikul koos puhanud mehega välja.” Annist on näha - nende hotellidega kokkupuutumine ei paku talle vähimatki huvi.

“Kõik, mis mind huvitab, on Jaapaniga seotud. Vahepeal kuulasin veidi ühte saksa bändi. See läks mul üle, kuulasin jälle ainult jaapani muusikat. Sõbrad ütlesid kergendusega, et oi jess, vana Anni on jälle tagasi.”

Jaapani aktsent

“Kui õhtuti emale räägin, mida jälle Jaapani kohta teada olen saanud, siis ema kuulab ja kuulab, kuni lõpuks lihtsalt enam ei jaksa ning ütleb mulle naeruga pooleks, et aitab nüüd, mine oma tuppa.”

Infot hakkas Anni oma lemmikmaa kohta otsima juba ammu. Kõigepealt internetist. Aastat kaks tagasi pakuti ühes foorumis müüa jaapani keele õpikut koos lisamaterjalidega.

“Natuke oli vaja mulle seletada ja näidata, millest alustada ja kuidas asjad käivad, ja nii ta algas. Hakkasin ise keelt õppima,” räägib Anni nii muuseas. Kuskilt pole paista, nagu peaks ta iseseisvalt ühe maailma kõige raskema keele kallal pusimist mingiks eriliseks saavutuseks.

“Jaapanlastel pole l-tähte, näiteks inglise keelt rääkides nad kasutavad r-i selle asemel. Mul on mitu korda juhtunud, et eesti keeles rääkides vahetan l-i ja r-i omavahel ära. Siis pean mõtlema, et oot-oot, mida ma nüüd ikkagi ütlesin.”

Nii hullult pole keeleõppimine õnneks mõjunud, et Anni eestikeelseid raamatuid tagant ettepoole lugema oleks hakanud.

Kui Annile öelda, et ta näeb välimuseltki jaapanlanna moodi välja, ajab Anni end sirgu. Ja lausub: “Oi! See on suur kompliment! Oi! Kui keegi ütleb, et ma näen jaapanlase moodi välja. See on parim asi, mida mulle öelda saab. Sest see jaapani hullus läheb mul iga päevaga suuremaks.”

Keele õppimine läheb Annil aina libedamalt, vahetusõpilase katsed tunduvad tagantjärele kerged. Anni konkreetne eesmärk on järgmisel kooliaastal Jaapanis õppida. Päris ilma vaevanägemiseta unistustemaale ei jõua.

Jaapanisse minemine

“Emaga on mul igati vedanud, ta toetab mind alati, aga rohkem kui 5000 krooni ta anda ei saa. Minul on vaja 87 000 krooni. Ülejäänud raha pean ise kokku otsima,” ütleb Anni ja on esimest korda kergelt kurvameelne.

“YFU koolitusel rääkisid meile eelmiste aastate vahetusõpilased, kuidas nemad omale õppimiseks raha leidsid. Kõige pöörasem lugu juhtus poisiga, kes lihtsalt hääletas ning rääkis juhile ära, et tahab vahetusõpilaseks, aga raha pole. Autojuht juhtus väga rikas olema ning kandis poisi arvele 50 000.

Teine poiss läks ühte firmasse kokkulepitud kohtumisele. Ilm oli kohutav, torm möllas, aga poiss läks ikkagi läbi vihma ja tormi teise linna äärde kohale.

Siis tuli välja, et firma omanik on venelane, poiss vene keelt eriti ei osanud. Hädaga rääkis oma loo ära. Omanik vaatas, et poiss on tormist hoolimata kohale tulnud ja keelt oskamata oma loo ära rääkinud, et see poiss on tõesti toetust väärt, ja andis selle peale kaks korda rohkem raha.

Säärase lotovõidu peale nagu esimeses loos Anni ei looda. Säärast püsivust nagu poisil teises loos kavatseb ta igatahes ilmutada.

“Praegu olen ma 15 kirja laiali saatnud. Kolmele tuli viisakas vastus, et nad ei saa aidata, aga soovivad edu. Nüüd teen nimekirja ja hakkan ise inimestega rääkima. Minu jaoks on ka väike summa väga suur raha. Praegu pole mul ju sentigi,” lausub Anni ja ohkab. Ohkab vapralt.

Kes Annit materiaalselt või muul moel toetada tahab, siis tema meiliaadress on tsuki_no_kioku@hotmail.com.


VT