Ma ei jäta teid merre, saagu mis saab!

Kaenla alt hoides kaaslased kordamööda kaldale aidanud Kalevi korvpallimeeskonna liige Rait Käbin ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui ta nõrkenuks Vahemere hiigellainetes.
Kadri Paas
Kalevi korvpallimeeskonna tagamängija Rait Käbin piidleb pärast eilehommikust treeningut Saku Suurhalli põrandat, kui räägib, kuidas ta nädalapäevad tagasi Vahemerest enda ja kaaslased meetritekõrgustest lainetest päästis. Lugu sai alguse läinud teisipäeval, kui meeskond jõudis Iisraeli kuurortlinna Nahariyasse, et mängida Nahariya Strauss Nascariga.
Enne hommikusööki otsustasid kalevlased Vaiko Riives, Heiko Niidas, Mark Šein, Gregor Arbet ja Rait Käbin minna Vahemerre ujuma. «Pole enne sellist kogemust olnud. Kuigi mere ääres hotellis oli ka bassein, mõtlesime, et prooviks õige Vahemere ka ära,» meenutab Käbin. «Ütlesime hotellitöötajatele, et läheme ujuma. Nemad vastu, kas teil kupongid on? Kui nad kuulsid, et kavatseme hoopis merre minna, vajus iisraellastel suu lahti ja nad kukkusid hoiatama, et vesi on külm, rannahooaeg läbi ja lained ohtlikult suured,» peab Rait kohalike hoiatusi tagantjärele õigeks.

«Äkki läks jube raskeks!»

Käbin ujus rannast umbes 50 meetri kaugusele. «Laine oli küll nii 4-5meetrine, aga Pärnus olen varemgi selliseid näinud ja iseenesest pole need varem ohtlikud olnud,» räägib ta. 15 minutit oligi noorte sportlastega kõik hästi. Šein ja Arbet ujusid kalda läheduses, Käbin kõige kaugemal, Riives ja Niidas nende vahel. «Selliseid laineid pole varem küll kogenud, nii tugevaid. Liivapõhi kadus kiiresti jalgade alt. Kui ikka laine kaela tuli, mattis vesi su üleni voogudesse. Uju mis sa ujud, ikka edasi ei liigu,» kirjeldab Käbin.

Äkki läks poistel raskeks. «Hulpisin parajasti 50 meetri kaugusel rannast, kui tundsin, et jõud hakkab tasapisi kaduma. Jube raskeks läks! Kuulsin samas Niidase ja Riivese appikarjeid. Nägin poisse. Nende nägudel oli ebatavaline ilme,» otsib Käbin sõnu. Ta jõudis lainetega võideldes Heiko ja Vaiko juurde. «Nad olid omadega täitsa läbi. Korrutasin neile pidevalt: ma ei jäta teid, saagu mis saab. Püüdsime karjudes üksteisega rääkida, aga merekohin oli liiga tugev. Olime paanikas. Kallas oli nii lähedal, aga kui natukesegi lähemale jõudsin, lõi ränkraske laine üle pea ja viis jälle maast eemale. Hoidsin Niidasel ja Riivesel kordamööda kaenla alt kinni ja püüdsin neid koos endaga kalda poole vedada,» meenutab Käbin päästeoperatsiooni.

Lõpuks nõrkes ka Rait. «Ei jõudnud poisse enam aidata. Aga siis olime õnneks juba nii kalda lähedal, et nad said omal jõul välja. Õnneks saime paanikast võitu, sundisime end rahulikuks. See meid ilmselt päästiski,» arutleb kaaslastele appi tõtanud noor spordimees.

Kalda lähedal ujunud Arbet ja Šein olid kaaslaste kimbatust märganud ning randa jõudes hotellist abi kutsuma jooksnud.

«Oleme noored ja lollid!»

Kivisele rannikule uhutud poisid kriimustasid vastu rahne kolksatades käsi-jalgu. «Merest tulime välja nagu lahingust. Mul jooksid põlved verd, käed oli kriime täis... Niidast ja Riivest lapiti vist briljantrohelisega ka,» meenutab Käbin.

Vaiko Riives tunnistab, et abitult hulpides tekkis tõesti paanika. «Surusin selle maha, proovisin rahulikuks jääda ja kuidagi kaldale jõuda,» meenutab Riives. «Kõik said küll lõpuks omal käel välja, kuid Rait aitas Heikot kaldale lähemale saada ikka küll.»

Riivese kinnitusel pole midagi sellist nagu nad Iisraelis läbi elasid, Eestis võimalik kogeda. «Siin pole lihtsalt selliseid laineid kuskilt võtta. Need on ikka võrreldamatult võimsad,» lisab Vahemere lainetest eluga pääsenud Riives.

Rait Käbin tunnistab, et poisid hindasid end üle. «Oleme noored ja lollid. Ei hinnanud olukorda õigesti. Kui Pärnus pole samasugust lainet õieti tundagi, siis seal kiiresti sügavaks minevas meres tähendab viiemeetrine veevall ikka meeletut jõudu.»

Käbin meenutab, et kätevärinal hommikusöögilauda minnes hakkas neile alles kohale jõudma, mis oleks võinud juhtuda. «Kui selle peale mõtlesin, siis... Enam igatahes tundmatus kohas merre ei roni,» lubab ta.

Peatreener juhtunust ei teadnud.

Kalevi peatreener Andres Sõber pole kuulnudki, et hoolealused lainetega võideldes hädavaevu kaldale jõudsid. «Käisin nendega kolmapäeva hommikul koos meres. Ütlesin meestele kohe, et kaugele ei lähe, olete kalda lähedal,» räägib Sõber. «Laine oli küll kõrge, aga vähemalt kolmapäeval mingit intsidenti ei juhtunud,» räägib peatreener. Teisipäeval juhtunust pole ta midagi kuulnud. Kui SL Õhtuleht kirjeldab Rait Käbini juttu, läheb Sõber tigedaks: «No ma ei tea... Kui see kõik õige on, siis täiskasvanud inimesed... On ikka oinakari küll!» pahandab peatreener ja lubab asja tõsiselt uurida.