Kooliranitsad on kuni kaks korda normist raskemad

Sotsiaalministri määrusega kehtestatud koolikotinormid eksisteerivad vaid paberil, sest tegelik koolielu kuhjab lapse ranitsasse kuni kaks korda rohkem kilogramme.
Postimees laenas oma kohviku kokatädidelt elektroonilise täppiskaalu ning koputas reedel kahe Tartu kooli uksele, et üle kaaluda algklasside õpilaste ranitsad koos nende sisuga.
Sotsiaalministri määrus sätestab, et 1.-3. klassi laste igapäevane kandam ei tohi ületada kolme kilo ning 4.-6. klassi laste oma kolme ja poolt kilo. 7.-9. klassi lastele on lubatud veel kilo võrra raskem koorem.

Tegelikkus, mis laste rõõmsavärvilistest ranitsatest vastu vaatab, on hoopis teistsugune.

Kui Tartu Kesklinna kooli I klassi laste ranitsatest ületas lubatud piirnormi vaid mõni üksik, siis sama kooli IV klassi ning Miina Härma gümnaasiumi II ja III klassi laste õlgu rõhuvad valdavas osas kotid, mis on ministri ettekujutusest märksa kaalukamad.
«Õpikud!» kõlas laste üksmeelne vastus küsimusele, mis just nende kotid nii raskeks muudab. Rekordimees Heiki Ojasild Kesklinna kooli IV klassist kannab iga päev kodunt kooli ja koolist koju 6,8 kilo kaaluvat ranitsat. Tema rõõmsa seletuse kohaselt leidub paunas vahel kuni 20 raamatut.
Kui Heiki on ranitsa raskuses ka pisut ise süüdi (ta eelistab oma meetodit põhjusel, et see välistab õpikute koju unustamise), siis teiste laste paunad on samuti vähemalt kilo-paari jagu lubatust kogukamad. See viitab süsteemile, mis laste tervist rikkudes koolikotte üle koormab.
Koolijuhtide arvates muudab kotid raskeks õpikute trükkimisel kasutatav kriitpaber ning ka raamatute suur formaat. Nad kahtlustavad, et kirjastused püüavad oma õpikutele anda liiga ilusat ja kvaliteetset väljanägemist, paraku laste selgroo sirguse arvel.
«Tegelikult pole vaja, et õpik kestaks kaua aastaid. Õppekavade muutumise tõttu vahetatakse õpikuid niikuinii iga kolme-nelja aasta tagant,» ütleb Härma-kooli direktor Jüri Sasi. «Pealegi on kriitpaberilt kehv lugeda, valgus peegeldub.»

Kesklinna kooli õppealajuhataja Karin Länts tõdeb, et kui koolil on valida hea ja kaaluka ning pisut halvema ja kergema õpiku vahel, valitakse esimene. «Lähtume sisust. See on tähtsam kui kaal,» ütleb ta.
Õpikukirjastajad pole oma aadressil tehtud etteheidetega kaugeltki nõus. «Meie ei tarvita üldse kriitpaberit,» väidab Koolibri ettevalmistusosakonna tehnoloog Viivi Soone. Tema sõnul on kriidi asemel tegu hoopis kergelt kaetud ja mitteläikiva paberiga, mille ruutmeeter ei kaalu üle 80 grammi.

Soone selgitab, et õpiku lehekülgedel paiknev kiri ei tohi teisele poole läbi paista. Kui paber on kergem kui 80 grammi ruutmeetri kohta, võib ta juba läbi kumada, eriti kui lisaks tekstile leidub lehel ka fotosid.
«Oleme püüdnud minimaalse kaalu poole,» kinnitab Soone. Tema sõnul tohib algklasside õpik kaaluda kuni 400 grammi, 4.-6. klassi õpikud 450 grammi ja 7.-9. klassi õpik 500 grammi kõikumisega 10%.

Avita kaubamärgi all tegutseva ASi Bit turundusjuht Anneli Veskimäe tunnistab, et kriitpaberilt oleks tõesti võimalik naasta vanaaegsele paberitüübile. «See tähendaks loobumist esteetikast, kuid ma ei usu, et õpikud muutuksid seeläbi kergemaks,» ütleb ta.

Avita on juba loobunud kõvade kaante kasutamisest kooliraamatutel, asendades need tugevdatud pehme köitega, samuti andnud osa õpikuid välja kahes osas.

Veskimäe leiab, et õpilaste rasked ranitsad tuleb lennutada sootuks avaramasse kapsaaeda kui vaid kirjastuste oma. Oma last kooli saates on Veskimäe juba aastaid valutanud südant tema liiga raske ranitsa pärast.

«Õppekavad on üsna mahukad. Laste programm on natuke suur,» viitab ta koolide süüle. Koolid pole ka alati vaimustatud ühe õpiku ostmisest kahes kergemas, kuid selle võrra kallimas osas. Veelgi vähem on neid, kes raatsivad osta õpikute topeltkomplekti kodu ja kooli vahel jagamiseks.

«Kui ma oleksin õpetaja, paluksin ma lapsevanemal vaadata, mis lapse kotis on,» tõdeb Veskimäe.

Ka haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Maie Kitsing rõhub lapsevanemate südametunnistusele. Esiteks tuleks hoolikamalt valida kotti ennast. Teiseks võiksid koolid selle pilguga üle vaadata õppekorralduse ning tunniplaanid. «Probleemi peavad mõistma kõik osapooled, nii lapsevanem, õpetaja kui kirjastus,» ütleb Kitsing.

Haridusminister Toivo Maimets on kriitilisem. Eelmisel esmaspäeval Võrumaa kooliõpetajatega kohtudes avaldas ta kahtlust, et siiski just kirjastused ajavad oma raamatud kriitpaberiga liiga kalliks ja järelikult ka raskeks. «Õpikute osas valitseb meil pseudoturumajandus,» arvas minister.

Postimees