Jaam – Siwa eeslidepoo

Siwa oaas asub sügaval Egiptuse läänekõrbes. Juba paarkümmend aastat viib sinna Vahemere-äärsest Marsa Matruh’ linnakesest asfalttee. Nii, kuidas mööda seda asfalti imbub Siwasse muu maailm, kaotab ta tasapisi oma aastatuhandete vältel säilitatud suletuse ja omapära. Ühtteist huvipakkuvat on seal siiski veel praegugi.


Kui võõramaalasest bussireisija hakkab enne Siwasse jõudmist kohalikelt kaassõitjatelt uurima, et kas Siwas on lihtne taksot saada, saab ta vastuseks kahetseva pearaputuse.

Klientide jahil

Siwas taksosid peaaegu polevatki, öeldakse süüdlaslikul ilmel.

Aga see-eest on meil seal palju careta’sid, eeslikaarikuid, lisatakse kohe hoopis lõbusamal ilmel. Siwas polevat taksoga midagi teha. Tänavad on sageli kitsad, vahemaad väiksed – paras eeslikaarikuga sõita.

Siwa eeslidepoo, paremat nime ei oska sellele anda, asub otse muistses kesklinnas. Kuigi bussijaam on mujal, puistab suur raudkobakas oma sisikonna välja just siin eeslidepoos.

Eesliajajad ehk careta-juhid on kõik eranditult teismelised poisiussid. Rahvuselt on nad siwid, berberite sugulased, ütlevad nad endi kohta.

Kliente värvatakse juba läbi bussiakna. Mida võõram ja kahvatum nägu, seda väärtuslikum kunde. Kohalikele ei pöörata erilist tähelepanu.

Niipea kui avatakse bussi pagasiluugid, tormavad mõned careta-juhid kohvrite-kottide kallale. Ei, mitte röövimise eesmärgil. Haaratakse selliseid pampe, mis ilmeksimatult võõramaalastest turistidele kuuluvad.

Omanikult nõu küsimata hiivatakse pagas eeslikaarikule ja alles siis hakatakse omanikku otsima. Vahel on selleks ajaks pambu omanik juba mõne teisega kaubad sobitanud. Nüüd sõltub kõik kliendi eelistusest.

Kaarikute järgi valikut teha on raske, sest tundub, et nad on kõik ühe firma toodang. Kaherattalised, õhukummidega, väike katus pea kohal ja sees kaks vastamisi asetsevat pinki. Juht istub ees. Ainult värvivahe ja erinev polster pinkidel. Coca-cola reklaame küljel veel pole. Seni...

Poisid omavahel natuke sõimlevad, aga suurt tüli ei

tule. Siwa on väga väike ja suletud ühiskond, kõik tunnevad kõiki ja on ka enam-vähem lähemalt või kaugemalt sugulased. Neil on mingi oma range koodeks.

Eeslid sellesse madinasse ei sekku. Nemad on vaikselt rivis, kõrvad lontis ja lepivad saatusega, tulgu see milline tahes. Vaid väga harva ajab neist

mõni lõuad laiali ja teeb seda tuntud maailmalõpuhäält – nagu kraabitaks terasharjaga raudtünnilt roostet.

Neljajalgsed taksod

Eeslid näivad jõudeajal üsna elutud, seni kuni careta-poiss puust malakaga neile elu sisse teeb. Enamasti siiski kohtlevad nad oma setukaid hellalt. Kuigi malakas on selline, millega saaks vaese looma ühe hoobiga Allahi enda vankrit vedama saata, koputatakse sellega vaid õrnalt kintsu pihta.

Vahel pannakse loomale ette paar peotäit kärbatanud porgandipealseid või muud rohelist sodi, mida siis setukad oma pikkade mokkadega tänavakatteks oleva tolmu ja iseenda kuse seest noolivad.

Siwa eeslidepoo on ka infosõlm. Kuna careta’d kulgevad oma rataste sahinal ja eeslikapjade klõbinal igasse oaasi serva, siis on careta-juhid ühed informeeritumad inimesed.

Siin nad arutavad omavahel, kui head või halvad jootraha maksjad on nende kunded, kus keegi käib ja kuhu neid veel meelitada. Ja muidugi üritavad nad klienti viia oma perele kuuluvasse poekesse või basaari...