Malaisia – kas tuleb tuttav ette?

Malaisiat tunneb enamik eestlasi tõsielusarjade kaudu niivõrd hästi, et see maa ei tundugi enam kauge ja eksootilisena. Kagu-Aasia kohta rikka riigina seal tõesti ehedat eripära palju ei leia. Aga looduse ilu, seda kindlasti.

Seljakotimatkajal on võib-olla põnevam rännata Laoses või Vietnamis, kus paigad rohkem turisti­dest puutumata ja igal sammul mingit sotsiaalset imet võib kohata.

Malaisia on naabritest arenenum ja tsiviliseeritum. Kui see pakubki vähem põnevust, siis üks kasu on asjal raudselt – sa võid end selles riigis tunda julgelt ja rahuli­kult. Sõbralikud inimesed naerata­vad, keegi ei tule raha kerjama või turisti mingil viisil halvustama.

Taksojuhid ei küsi isegi hinda kok­ku leppimata tavalisest suuremat summat ja bussiga mööda maad rännates võid laiutada pehmetel ja mugavatel istmetel. Nimelt, kui Eestis paigutatakse sama suurde bussi 45 piletiga reisijat, siis Malaisias leidub vaid 28 istekohta. Bussijuht keerab teleri hääle kõvaks ja näitab videolt Ma­lai­sia õudusfilmi, kus iga viie minuti jooksul üks osaline tapetakse.

Ligi kümne tuhande kilomeetri kaugusel asuvat Eestit teavad kohalikud üsna hästi. «Oh, Latvia, Lithuania,» vuristasid malaid Estonia nime kuuldes. Enamasti teati ka meie endist kuulumist NSV Liidu riikide perre.

Langkawi: rikkalikud restoranid, toiduvaesed poed

Euroopa turistid maabuvad põhiliselt maa põhjaosas Langkawi saarel, kus meie talvel valitseb tavaliselt kuiv ilm. Jaanuaris-veebruaris möllavad mussoonvihmad ajuti Malaisia ida- ja lõunaosas, ent mitte läänerannikul. Kuigi kohalike väitel on inimtegevus kliimat sedavõrd muutnud, et kui vanasti võis mussooni saabumist paari päeva täpsusega ennustada, siis nüüd sajab üpris kaootiliselt.

Võrreldes paarsada kilomeetrit põhja pool Tais asuva Phuketiga pole Langkawil kaugeltki nii kärarikas. Pigem on rannaäärsete hotellide piirkond sarnane suure külaga. Imelikult kõrgetel, kohati lausa poole meetri kõrgustel kõnniteedel jalutab õhtuti vähe rahvast, puudub ka Phuketile omane öökaubandus. Langkawil pole ka prostituute, ehkki mõni mehepoeg just sel põhjusel Taid eelistab.

Restoranid on lahti ja valikut leidub igale maitsele – odavaid toite pakuvad india ja pakistani söögikohad, veidi kallimaid tai, malai ja hiina restoranid. Neis ei pakuta sealiha. Kes aasia toitu põlgab – kui­gi soovitan soojalt proovida kõi­ki variante –, võib leida ka pitsat või muid euroopalikke praade.

Samal ajal on restoranide rikkaliku pakkumisega karjuvas vastuolus minimarketiteks nimetatavate poodide lahja valik. Liha ja vorsti ei ole, mõnel pool leidub viilu­ta­tud juustu, äärmiselt harva jogurtit. Saia asemel on tihti letis ainult väikesed magusad saiakesed. Palju leidub vaid kartulikrõpse, konserve ja magusat.

All kolmsada meetrit tühjust

Langkawi külamentaliteeti rõhutab ka tõsiasi, et saarel pole bussiliine. Ringi sõita saab ainult takso või rendiautoga, õnneks pole kumbki eriti kallis. Vasakpoolne liiklus muudab juhtimise keerukamaks, kuid sõidukeid pole maanteedel palju.

Et Langkawit ümbritseb 99 väiksemat, enamasti asustamata saart, on rannikuvaated maalilised nii lõuna- kui ka põhjakaldal. Väikesaartel tunnevad end peremeestena ahvid, kes paatide saabudes tulevad džunglist liivarannale toitu otsima. Kui sööki ei leia, rebivad kilekoti puruks ja üritavad T-särki metsa tirida.

Kes tahab kogu saart peopesal näha, võib sõita köistrammiga 700 m kõrgusele mäkke. Reklaam ütleb, et Langkawil asub maailma pikim köisteelõik, kus kahe kinnitustorni vahel on 950 meetrit trossi. Et tornid paiknevad eri kõrgustel, pole tross liiga lõtv. Kõhe tunne on aga tõesti, kui vahetult enne sihtjaama jõudmist haigutab all kolmsada meetrit tühjust.

Paljud ekskursioonid viivad nii lähisaartele kui ka 35 km kaugusel asuvasse Payari mereparki.

Viimases võib snorkeldada korallriffide ja kalade kohal. Kuigi alt ujuvad aeg-ajalt läbi väikesed haid, mis mõne turisti kiiremas korras kaldale ehmatavad. Payarist eksootilisemat elamust pakub paadisõit mangroovitihnikutes ja koobastes.

Cameroni mägismaa džunglis ja teeistandustes

Aktiivsema puhkuse austajail ei tasuks kaheks nädalaks Langka­wi­le peesitama jääda. Kuigi ees ootab pikk ja mitmekülgne sõit – takso, laev, takso ja kaks bussi – jõuab sama päeva õhtuks siiski 300 km kau­gusele Cameroni mägismaale.

Koht, kuhu inglise kolonialistid rajasid eelmise sajandi algul tee­istandusi, on tuntud ka lille- ja maa­sikakasvatuse piirkonnana. 1500 m kõrgusel valitseb Langkawi kuu­musega võrreldes meeldiv jahedus – päeval 22 ja öösel 15 kraadi nagu tavalisel Eesti suvepäeval.

Erineva raskusega džunglirajad meelitavad rinda pistma metsiku loodusega. Tõus 1841 meetri kõrgusele Berambuni tippu on järsk, laskumine teisele poole veel järsem. Mõnes kohas tuleb puu juurtest või okstest kinni hoides end üles vinnata, teravate ogadega taimed jalgu kriipimas. Pealegi osutuvad teeviidad äärmiselt petlikuks – kui silt näitab sihini 0,96 km, jätkub tegelikult ronimist kahe kilomeetri jagu. Kui katsumused läbi, pakub matkapäev rohkem naudingut kui rannas lesimine.

Hommikul viib väikebuss teeistandustesse. Isegi malaislase kohta lühike bussijuht on heatujuline. «Kui teie olete õnnelikud, olen ka mina õnnelik,» sädistab ta. Giidi sõnul ei tööta Malaisia kodanikud enam teeistandustes, vaid otsivad linnades tasuvamat ametit. Tööjõudu tuuakse Indoneesiast ja Bangladeshist, neid rahuldab paarisajakroonine päevatasu täielikult.

Georgetown kui pildike koloniaalajast

Cameronist tagasi Langkawile sõidame Penangi saare kaudu. Penan­gi saab iseloomustada filmist «Mehed ei nuta» tuntuks saanud lausega: see polegi päris saar, vaid poolsaar, sest mandriga ühendab teda sild.

Kuigi merelt paistavad saare pealinna Georgetowni kõrghooned, on vana kesklinn kui pildike XX sajandi algusest. Inglise koloniaalajale tüüpilistes kahekorruselistes ja pisut räämas hoonetes elavad hiina kaupmehed. Üleval paiknevad elutoad, all pood või söögikoht. Paar kvartalit moodustab Väike-India, kus hindud kauplevad ja lindilt omamaist muusikat lasevad.

Malaisia üheks ahvatlevamaks reisikohaks on kindlasti maa keskosas asuv Taman Negara rahvuspark, mille külastamiseks tasub ligi nädal varuda.

Langkawil puhates ei jõua lihtsalt seda programmi võtta. Ning ei tohi unustada, et 60% Malaisia territooriumist paikneb hoopis Borneo saarel, kus Indoneesiaga piirneb kuulus Sarawaki maakond, mida looduse poolest Malaisia pärliks peetakse.

Hiina uus aasta toob Malaisias kaasa reisibuumi

Mitmes Malaisiat tutvustavas raamatus on öeldud, et eurooplased peavad arvestama Hiina uue aastaga, mis nõudvat hotellide bro­neerimist, sest tavade kohaselt koguneb siis terve suguvõsa ja hakkab mööda maad reisima. Tegelikkus isegi ületas ootusi – päev enne koera-aasta algust ehk 28. jaanuaril olid Langkawil kõik rendiautod mitmeks päevaks välja laenatud. Uue aasta tuleku järgsel päeval kujutas kolme saare ekskursioon endast tõelist rahvakogunemist. 30 paati pandi käiku, et soovijaid vedada Raseda Neiu saarele, millel asuvas järves ujumine pidavat lapsesaamist soodustama. Järve pontoonsild oli paksult inimesi täis, enamik neist kohalikud. Naised sulistasid islami tavade kohaselt riietes ja rätik peas, keha ümber veel punane päästevest.

http://www.sloleht.ee/2006/02/11/reis/191592/