Kuidas minust sai parem inimene

Loo algus on tüüpiline igale suurfirmas töötajale: tekkis vajadus leida kiiresti huvitav koht, kus rääkida natuke tööasju ja ka meeldivalt aega veeta. Sõber internet pakkus firmat, mis viib Matsalu avastama.
Bussiga jõudsime kiiresti ja sujuvalt otse Matsalu külastuskeskuseni Penijõe mõisahoones. Reisifirma perenaine Marika Mann juba ootas ja suunas seltskonna kohaliku loodusetundja Aare Lepiku kätesse.
Õpipoisid kanuus

Pärast lühikest sissejuhatust suundusime Lepikult saadud teadmisi päriselus proovile panema ja istusime kanuudesse, et teha Kasari jõel kahetunnine matk. Õppimist on sellisel matkal rohkem kui oodata oskate, eriti kui olete esimest korda elus kanuus.

Mõla kustpoolt tahad, ikka teed jõe peal siksakke, halvemal juhul ka ringe. Kord ninaga ühte kaldasse kinni, ja kui sealt jälle kuidagi lahti rabeled, siis on juba teise kalda roostik vastas.

Ka jõel olles on hea, kui teadjamees kaasas. Tänu Lepikule saime teada, et näiteks kobras nutab, kui ta läbinäritud puu kukub maha valele poole ehk siis mitte jõele. Kopra pesa nägin mina esimest korda alles Kasaris.

Lähemat tutvust sai tehtud ka kõikvõimalike sitikatega, kes endid osavalt juustesse sokutasid, kui taas kord roostikku rammitud sai. Roostikus ragistamise vahele mahtus ka palju jutte loodushoiust, inimeste suhtumisest ning selle tulemustest.

Mida rohkem me Lepikut kuulasime, seda rohkem kuulda tahtsime ja seda rohkem tekkis tahtmine olla teistsugune, parem, hoolivam.

Rookatusega kemmerg

Pärast kahetunnist mõlamist ja erutavaid elamusi jõel (mõned meist suutsid märjakski saada) jõudsime ringiga tagasi Penijõe sadamasse, kus meid ootas mõnus piknik.

Öömajaks olime valinud Altmõisa külalistemaja, kus sai meie reisi töisem osa läbi tehtud ehk seminarijutud räägitud. Maitsva õhtusöögi järel oli maja koos saunaga meie päralt ja meeldiv ajaveetmine kestis hommikuni.

Teisel päeval viidi meid Kiideva kalurikülla. Eemalt vaadates küla nagu iga teinegi, kuid kohapeal nägime, kui palju suudab üks pisike küla oma jõududega ära teha, kui tahtmist ja pealehakkamist on.

Üheks elamuseks oli rookatusega bussipeatus/postimaja – sees mugavad pingid, et saaks jalgu puhata, lauake vaasi ja lilledega ning seintel postkastid. Teine samasuguse katusega majake oli kahekohaline kemmerg.

Kiideva külal on ka oma muuseum, kuhu on kokku toodud kõikidest majapidamistest midagi ja nii on sellest saanud rannaküla talu, kust pererahvas on justkui korraks välja astunud. Samas on veel käsitöötuba, kust saab kohalikku imeilusat näputööd kaasa osta, ja infotuba, kus on virnade viisi materjale kõikvõimaliku informatsiooniga erinevates keeltes.

Põldmarjad põske

Väikesest vaatetornist saab näha hingematvalt kaunist mereriba roostikuväljadega. Armas ja südantsoojendav oli näha, kuidas pisikese küla rahvas vaikselt, jõudumööda ja järjekindlalt iseendaks jääb. Sinna tahaks tagasi.

Edasi viis tee meid mööda merekallast ja metsa vahel kulgevale matkarajale. Teejuhiks tuli Peeter Vissak. Uskumatu, kui vähe me teame loodusest, mis meid ümbritseb.

Sel vahval rajal tabas meid äratundmine – kui palju uut ja huvitavat võib kuulda nende tavaliste puude ja taimede kohta, mida me arvame nii hästi teadvat ja tundvat.

Kas teie teadsite, et rehapulki tehti vanal ajal just kuslapuust ning et tammetõru taskus hoiab haigused eemale? Lisaks puude-põõsaste uuesti tundmaõppimisele oli huvitav kuulda maastike taastamise lugusid talgute korras ja teekonna lõpupoole sai oma silmaga näha, mis on puisniit, kuidas see välja näeb, milleks see hea on ja kuidas seda hooldatakse.

Pärast paarikilomeetrist jalutuskäiku ning teeperve jagu põldmarjade söömist jõudsime Lõpre tammeni, millel võib vanust olla 500-600 aastat.

Tammelt saavat ka energiat, kuid meie olime sellega pisut ettevaatlikumad, sest Vissaku sõnul tammepuu mitte lihtsalt ei anna energiat, vaid pigem võimendab kõike seda, mis inimese sees parasjagu on. Ettevaatuse mõttes laadisime oma patareisid hoopis pärnade najal.

Väärt paik

Rännaku lõpuks jõudsime Puise neeme tippu Nina tallu, kus ootasid meid taluperenaine Leili Jõgisoo ja Puise metsamoor Silvi Saarsoo, kes olid parasjagu tööhoos meile eine valmistamisega. Kasutasime hetke ja suundusime mere äärde. On omamoodi elamus istuda madalas vees kivi peal, varbad ja sõrmed vees, ning lasta mõtetel rännata, jälgides samal ajal vaikset, kuid igikestvat võitlust maa ja vee vahel. Aeg ununes, nälg ununes... nii oleks võinud istuda tunde.

Piknikust jäid enim meelde suitsulest, taimetee meega ja herilased. Ning süües aetud jutt nii olnud aegadest kui praegusest. Uudistasime kohalikku käsitööd, soovijad said proovida kangastelgedega kudumist, maja ees puu otsas poseeris samal ajal oravapoiss.

Jõgisoo lapselaps Marko aga oli samal ajal roninud maja katusele, kaasas värviämber, ja teatas sealt resoluutselt, nagu rannamees muiste: «K***t, keegi peab ju selle katuse ära värvima!»

Kui kord juba Matsallu satute, varuge palju aega, sest lahkudes on ikka tunne, et nii palju jäi kuulamata-vaatamata ja küsimata.


http://www.postimees.ee/150906/lisad/reis/218167.php