Minister Maimets surub koole rahatult reformi tegema

Res Publica laialt reklaamitud üleminek kuni 24 lapsega klassidele ei pruugi leida vajalikku poliitilist tuge, sest riigil pole kavas panustada sentigi ligi 150 uue esimese klassi avamisse.
Haridusminister Toivo Maimets ootab riigikogu heakskiitu eelnõule, mis seab põhikoolis klassi täituvuse ülempiiriks 24 õpilast. Muudatus on kavas ellu viia astmeliselt, alustades järgmisel õppeaastal esimestest klassidest. Eelnõu seaduseks saades tuleb 1. septembriks luua üle Eesti juurde 148 klassikomplekti, neist 43 Tallinnas ja 15 Tartus. Kõik see kokku tähendab vähemalt 15 miljonit krooni lisakulu.

“Eraldi raha selleks ette nähtud pole, aga kogu õpetajate palgafond tõuseb 12 protsenti. Oleme endiselt arvamusel, et kooli direktor koos hoolekoguga on see, kes seda juurdekasvu kasutama peaks,” tunnistas Maimets kultuurikomisjonis. “Kuna tegu on suurte linnade ja suurte omavalitsuste probleemiga, siis mind südametunnistus väga ei piina, et kellelgi raha puudu tuleks.”

Tema sõnul õpib enamikus kooliklassides juba praegu alla 24 õpilase.

Lubaduse teostamine on aga ohus, sest ka osa võimuliidust ei lepi rahamure jätmisega linnade või koolide kanda. “Kardan, et kui eelnõu jõuab vastuvõtujärku ja loeme endiselt, et kõik see ei vaja lisakulutusi, siis Rahvaliidu fraktsioon ei saa seda toetada, sest see on avalik petmine,” lausus Rahvaliidu nimel Jaak Allik.
Samas väärivad tema hinnangul poolehoidu kõik eelnõu ideed. Keskerakondlase Mailis Repsi sõnul tahtis ka eelmine valitsus vähendada klassides laste arvu, mis põrkus tollal maavanemate vastuseisule. “Maakonnad tegid arvutused ja leidsid kümneid miljoneid kroone, mis see kaasa toob,” lausus endine haridusminister Reps.
Piirarvuga 24 oleks Eesti Euroopas oma klasside väiksuse poolest esirinnas. “Mida väiksem on piirarv, seda kallim on süsteem,” lausus Indrek Raudne Res Publicast. “Meil on võimalik seda alla tuua tänu sellele, et meie õpilaste arv väheneb drastiliselt, kuid ikkagi on asjal hind. See on väga suurte rahadega seotud.”

Paksu verd tekitab koalitsioonis ka see, et haridusministeerium ei küsi lisaraha klassijuhatajatele, keda eelnõu kohustab lastega arenguvestlusi pidama. Ametnikud soovitavad loobuda klassijuhatajatunnist ja lastevanemate koosolekust.

Üldkoosolekut asendaksid infoteatmikud ja koolide veebiküljed. “Klassijuhataja töö maht ei suurene, vaid muutub selle vorm,” põhjendab ministeerium.

Praegu jääb klassijuhataja tasu põhikoolis 800-1100 krooni vahele. Gümnaasiumiosa õpetajad teenivad sama töö eest vaid 270 krooni kuus. Jaak Allik pidas väheusutavaks, et keegi 270 krooni eest gümnaasiumis arenguvestlusi korraldaks. “Klassijuhataja tööd tuleb väärtustada ja selle eest tuleb maksta,” märkis reformierakondlane Signe Kivi.

Ka kultuurikomisjoni esimehe, respublikaan Olev Aarna sõnul tuleb need tasud koos õpetajate palgakorraldusega üle vaadata. Kriitika tõttu loobus ministeerium arenguvestluse rangete nõuete sätestamisest ja jättis selle vormi kooli enda määrata.

Õpetaja, õpilase ja lapsevanema iga-aastased ühisvestlused saavad kohustuslikuks septembrist 2005.
Kas uute esimeste klasside loomine on Tallinnale lihtne ülesanne?
Margus Allikmaa (Tallinna abilinnapea, Reformierakond)

Kindlasti on õige eesmärk, mille suunas liigutakse. Tegutseda laste kvaliteetsema hariduse nimel on pingutus, mida tuleb toetada. Sõjakirve üleskaevamine oleks siin rumal ja vale. On sel-ge, et kolmkümmend kuus ühes klassis on kohutav.

Küsimus on selles, kui palju see tegelikult raha nõuab, linnavalitsusel pole selle kohta veel täpset infot.
Arvan, et Tallinnal teravat probleemi ei teki. Linn on ka iseseisvalt võtnud vastu määruse, mis näeb ette väikestele klassidele ülemineku.

Laiem õiguslik teema on see, et riik paneb tihtipeale omavalitsustele juurde kohustusi, kuid ei paku nende täitmiseks katteallikaid. EPL
Kas koolid tulevad ilma lisarahata uute ülesannetega toime?
Ott Ojaveer (Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor)
Ideed väikestest klassidest ja sellest, et kool jõuaks lapsele ja perele lähemale, on väga head. Aga enne lõppotsuse tegemist tuleks korralduslik pool läbi kaaluda. Kui klassides õpilaste arvu vähendamine toimub tõesti palgafondi arvelt, siis tuleb seda õpetajatele ka ausalt välja öelda.

36 last klassis on selgelt palju, kuid miks peab see arv olema just 24 ja miks mitte 26 või 28? Linnakoolides tekib keeruline seis klassiruumide suuruse ja mööbliga. Arenguvestlused koos ettevalmistuse ja läbiviimisega tähendavad õpetajale töökoormuse kasvu. Ka jäävad need üldjuhul õhtusele ajale, kui vanematel aega on.
Kindlasti tuleb õpetajaid ka koolitada, mis on samuti rahaga seotud. Arenguvestluste eest peavad õpetajad saama väärilist tasu.

270 krooni eest võiks direktsioon õpetajalt nõuda vaid dokumentide täitmist. Klassijuhatajatundide ärajätmine on jama.
EPL
Siililegi on selge, et olukorras, kus õpetajal tuleb anda tundi 36 säravale silmapiirile, on kannatajaks mõlemad pooled. Linnakooli suure klassi ees seista on märksa pingutavam kui õpetada 15 maalast, kes linnastressist rikkumata.

Õpetajal võtab mammutklassi laste nimede meeldejätminegi hulk aega, rääkimata sellest, et tal oleks mahti kõigiga eraldi tegelda. Seega on põhjust kahel käel tervitada väikeste klasside ideed.

Res Publica kirjutas kuni 24 õpilasega klassid hiljuti oma propagandatrükistesse kui juba sündinud tõsiasja, tõtates nii taas sündmustest ette. Rahapuudusel läheb võimuliidul asja seadustamine konarlikult.

Lisaks koorus välja, et piir- arvuga 24 lööks Eesti Euroopa Liidus rekordi. Täna tunnistab isegi Res Publica haridusideoloog Indrek Raudne, et haridusökonoomiliselt pole see kõige mõistlikum arv. Kahtlevad ka teised koalitsioonipoliitikud, sest piiri seadmine 26 või 28 peale annaks rahaliselt kümnete miljonite kroonide eest säästu. Valitsuse juhtpartei võiks õppust võtta vanarahva tarkusest – enne mune ja siis kaaguta.


EPL