Elamusterohke Tuneesia

Aafrika põhjaosas asuv Tuneesia pakub võimalust koos meduusidega Vahemeres supelda ja samas ka kõrbelaevaga Saharas liikuda. Meie kasutasime mõlemat võimalust. Ja muudki.

Kui lugejal tekib küsimus, miks võtta reisisihiks just Põhja-Aafrikas asuv Tuneesia, võib vastata – miks ka mitte. Pole ju haruldased eestlaste reisid Kanaaridele ja Marokosse. Tuneesia ei ole küll nii populaarne, kuid pigem see ehk soodustas valiku tegemist, kirjutab Virumaa Teataja.

Meie valisime mikrobussisõidu Vilniusse, millele järgnes lennureis marsruudil Vilnius-Monastyr. Monastyrist on pärit Tuneesia esimene president Habib Bourguiba, kes tänutäheks riigi iseseisvumise eest sai võimaluse olla eluaegne president, mida ta ka aastail 1956-1987 kasutas.

Erinevalt paljudest Aafrika riikidest ei tähendanud see siiski diktatuuri, vaid läänemaailmale omast ühiskonnakorraldust: naiste haridustee vabastati piirangutest, mitmenaisepidamine keelustati, seati sisse vabad valimised jne.

Põhilised tõmbenumbrid, millega Tuneesia turisti võlub, on ajaloolised huviväärsused, võimalus Vahemeres ujuda ja muidugi Sahara kõrb. Nädal on mis tahes riigiga tutvumiseks liiga lühike aeg, aga ettekujutuse sellest saab küll. Reisimise üks võludest seisneb tänapäeval selles, et soovi korral saab ise sobiva paketi kokku panna. Nii otsustasime meiegi, et Saharas käime igal juhul ära.

Vahemere meduusid

Ent kõigest järjekorras. Vahemeres ujumisest saime kahesuguse kogemuse. Giid, parim võimalikest, sest oskas perfektselt vene keelt ja oli suurepärase huumorimeelega, hoiatas meid meduuside eest, aga kui nägime meres suplevaid inimesi, otsustasime, et proovime ikkagi ära, mis juhtub. Juhtus see, et pea igal sammul tundsime väikesi kõrvetavaid torkeid, kuid midagi hullemat ka ei sündinud. Mõne aja pärast kaotasid need ka oma mõju.

Peatselt tuul pöördus ja puhus kõik meduusid rannast minema. Pärast seda oli ujumine tõeline mõnu, kui jätta tähelepanuta tõik, et vesi on tõeliselt soolane. Kellele meri ei meeldinud, sai ujuda arvukates basseinides, mida leidub iga hotelli juures.

Ajalooliste huviväärsuste imetlemist ja Sahara visiteerimist annab edukalt ühendada. Maailma suurima kõrbega tutvumine võtab aega kaks päeva, sest teekonda pikendavad ja kaunistavad peatused põnevates paikades. Esmalt kulges tee läbi lõputute oliivipuuistanduste, mis on eranditult eraomandis, ja iga valdust eraldab teisest kaktustega tähistatud piir.

Nendest pole soovitatav läbi murdma hakata, sest vastasel juhul hüppaks justkui suure nõelapadja otsa ja veedaks ülejäänud osa päevast enda muutmiseks siilitaolisest olevusest taas inimeseks.

Oliivid on Tuneesia majanduses tähtsal kohal, kuid minu jaoks pole nad kunagi midagi muud tähendanud kui tülikat lisandit toidu juures. Tuneesia oliivide kiituseks peab ütlema, et kannatavad süüa küll.

Esimese peatuse tegime poolkõrbes asuva oaasi juures, kus oli võimalik maitsta datlipalmi mahla. Oli huvitava maitsega küll, kuid järgmisel hommikul tavapärase kohvi palmimahlaga asendamine viis põhja alt ja seda kogu ülejäänud reisi ajaks.

Siit moraal – kunagi ei maksa harjumatute asjadega liialda.

Kui jutt juba joogile läks, siis olgu täheldatud, et kohalikud pruulivad ka õlut, mida on küll vaid üks sort, kuid küllalt korraliku maitsega.

Süüa saime hotelli restoranis kaks korda päevas, ja et oli tegemist Rootsi lauaga, siis oleks see võinud lõppeda mitme kilo lisandumisega, aga meid päästis keskendumine puuviljadele, millest arbuusi maitse ei unune niipea – niivõrd mahlane ja lausa suus sulav oli see vili.

Teekonna jätkudes ilmus kui valvur mõne aja pärast nähtavale suurejooneline El-Jemi amfiteater, mille roomlased püstitasid viieteistkümne aasta jooksul. Nagu tunnistab ainus säilinud originaalmosaiik, kasutati ehitusmaterjali kohaletoimetamiseks maa-alust tunnelit, mida mööda liikusid kivipanku vedavad elevandid.

Amfiteatri mõõtmed on igati aukartust äratavad: kõrgus ligi 30 meetrit, mahutavus umbes 30 000 vaatajat. Areenil korraldati nii gladiaatorite omavahelisi võitlusi kui ka nende heitlusi metsloomadega. Tänapäeval on selline tegevus mõistagi asendunud märksa rahumeelsemaga. Nimelt peetakse seal igal aastal klassikalise muusika festivali.

Täiesti omapäraseks elamuseks kujunes külaskäik koobaselamusse. Tuneesia on riik, mida läbivad hiiglasliku maavärina tulemusel maapinnale kerkinud Atlase (tõlkes lõvide) mäed. X sajandil, kui kohalikku rändkarjakasvatajate hõimu ründasid araablastest moslemite väed, põgenesid berberid mägedesse, kus leidsidki endale uue elupaiga, kaevates käsitsi savikasse pinnasesse koobaselamud.

Umbes 300 peret elab tänapäevalgi sellistes eksootilistes “majades”, kus on hulk tube ja pole kunagi liialt palav.

Kuuma ilma eest pääsu leidmine on aga ülimalt oluline, sest selle aasta 14. juunil, mil kraadiklaas näitas 63 kraadi, sündis neis paigus viimase 30 aasta uus kuumarekord.

Liivatorm Saharas

Esimese reisipäeva õhtuks jõudsime Touzi linna, milles viibides sai selgeks, kui raske on pealetungivat Sahara kõrbet ohjeldada. Tegu on üsna suure linnaga, millest lõuna pool laiub majesteetlik liivameri, ja üpris kõhedust tekitav on näha, kuidas linna piiril lõpeb üks tänav lihtsalt liivaluidetega.

Paraku on luited linna sisse piiranud, nii et Tuneesia valitsus on käivitanud riikliku programmi, et pidurdada kõrbe pealetungi. Selleks on luiteharjadele rajatud pikad kaitsetõkked datlipalmi lehtedest, mida hoiavad koos puuridvad. Kasutatakse ka austraalia akaatsiat, mis on katsetuste käigus osutunud kõige vastupidavamaks taimeks.

Muidugi ei saa jätta Saharas kaameliga sõitmata. Selleks riietusime hotellis vastavasse rüüsse, sidusime pähe kuuma ja liiva eest kaitsvad rätikud ja sõit võiski alata. Kõrbelaevade puhul peab teadma peamiselt üht – et looma püstitõusmise ja istukile laskumise ajal tuleb kõvasti sadula külge kinnitatud «roolist» kinni hoida, vastasel juhul on kukkumine kindlustatud. Nii tegimegi.

Enne retkelt tagasipöördumist tegime veel vahepeatuse, mille käigus oli hea võimalus kõrbe tõelist olemust tundma õppida. Liiv, mis jala all lausa paitav, on ülimalt peenike, ja kui tagasi retke alguspunkti poole ratsutasime, oli luiteharjadel näha vaevumärgatavat liiva liikumist. Kirjandusest teadsin, et see ennustab lähenevat liivatormi, ja nii juhtuski. Olime vaevalt bussi jõudnud, kui loetud sekundite jooksul mattus ümbrus halli liivauttu. Selliste tormide käigus lendab ühest paigast teise sadu tuhandeid tonne liiva.

Järgmise päeva elamusterohkeimad hetked olid kindlasti seotud džiibiretkega kõrbesse ja ainsa Saharas paikneva joa külastamisega. Meie džiibi juht Sami (mitte mõni soomlane, vaid kohalik) oli tõeline selliste retkede nautija, kes iga kord, kui midagi huvitavamat lähenes, hõiskas valjult «oppaa».

Põnevaid hetki oli palju, näiteks see, kui järsk rada viis piki saviküngast otse ülespoole ja ühel hetkel tundus, et džiip jääb künka teravale harjale kõõluma, või sõit kõrgest liivaluitest otse alla. Huvitav oli omal nahal kogeda, mida tähendab sõita Pariisi-Dakari ralli künklikul marsruudil, või vaadata «Tähesõdade» filmimisest allesjäänud külamaketti.

Juga Saharas osutus tõeluseks. See langeb alla umbes viie-kuue meetri kõrguselt ja selle all seistes tekib meeldiv tunne nagu massaažil olles. Vesi pole külm, sest jõuab oma teekonnal kaheksa kilomeetri kaugusel asuvatest Alžeeria Atlase mägedest üles soojeneda.

Aeg peatus

Loomulikult on ka selles paigas esindatud kõikjale jõudvad araablastest kaubitsejad, kellest on aga kerge vabaneda, kui näidata üles piisavat resoluutsust.

Ka ei tulnud ette olukordi, mille eest näiteks Egiptust külastavaid turiste hoiatatakse: à la lapsed varastatakse ära või üritatakse pereliikmetele ebasoovitavat tähelepanu pöörata. Ostusoovi korral tuleb iga kaubapakkujaga kaubelda ja see on kindlasti omamoodi võluv protsess, mille tulemusena võib esialgu küsitud hinnast kordi vähem maksta.

Veel üks huvitav ja esialgu harjumatu asi on Aafrikas see, et aeg tundub seal justkui peatuvat.

Päev, mida ei sisusta tüütud kohustused, näib kulgevat meeldivalt pikaldaselt, nii et võib iga hetke nautida, ja kiiret pole kusagile. Kindlasti soodustab sellist arusaama teadmine, et iga vähegi vilkama liigutuse tagajärjeks on higistamine.


Foto: Erakogu
Tekst: Olav Mäe/Virumaa Teataja
Tarbija24

http://www.tarbija24.ee/280907/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/285971.php