San Francisco elab lillelaste igaveses suves

60 protsenti linnaelanikest on vallalised ja lastetud ning toidukauplusi peaaegu polegi, sest kõik einestavad restoranides. Linna vabameelne aura tõmbab magnetina ligi igat sorti loovinimesi ning luusereid.

Ühendriikide mitteametlikuks geipealinnaks ristitud San Franciscos kestab 1967. aastal alanud armastuse suvi (Summer of Love) edasi. Linna kohal hõljub endiselt hipide liberaalne, ent pisut luuserlik vaimsus.

Künklikule poolsaarele kerkinud San Francisco on USA lääneranniku üks populaarsemaid linnu, kus on iga päev mõni väiksem maavärin. 60 protsenti linnaelanikest on vallalised ja lastetud ning toidukauplusi peaaegu polegi, sest kõik einestavad restoranides. Linna vabameelne aura tõmbab magnetina ligi igat sorti loovinimesi ning luusereid.

Pole päevagi töötanud

Lisaks kõrgkultuuri ilmingutele ja tippartistidele näeb San Franciscos ka palju neid, kelle saavutused piirduvad 50. eluaastaks rulasõidu või pargis kitarri plõnnimisega. «Ma pole päevagi tööl käinud. Söögiraha saadavad mulle vanemad ja marihuaana jaoks mängin vahel tänavanurgal kitarri,» räägib kirju suusamütsiga James Howard Lecter uhkelt. Ta on oma pere must lammas, kes omal ajal filosoofiat õppis ja aktiivselt Vietnami sõja vastu protesteeris.

Tänapäeva hipi-wannabe’d on tavaliselt harimatud ja maailma asjad neid väga ei huvita, nad ei pese ennast põhimõtteliselt, tõmbavad end iga päev pilve ning norivad möödujatelt peenraha. Ja teevad nad seda legendaarsete tänavate, Ashbury ja Haighti nurgal – neil tänavatel elasid omal ajal Janis Joplin, Greatful Deathi, Canned Heati jt Summer of Love’ile aluse pannud üliandekad muusikud.

1989. aastal oli San Franciscos suur maavärin. Imelikul kombel jäid püsti kõik 100-aastased viktoriaanlikud majad ja ka pilvelõhkujad, ainult kahetasandilise Bay Bridge’i üks osa kukkus kokku ja lömastas sillal olnud autod koos inimestega.

«Ma mäletan seda hästi. Hirm oli suur, sest paljud elektripostid kukkusid teedele ja gaasijuhtmed lõhkesid,» räägib keskkonnaspetsialist Harvey Brinkmann.

Ta meenutab, et merilõvid, kes varem kesklinnast mõne kilomeetri kaugusel Twin Peaksi kandis kaljudel elutsesid, kolisid pärast maavärinat otse linna südamesse, Fisherman’s Wharfi sadamasse laudadest ehitatud ujuvdokkidele ning keeldusid lahkumast. Seal lesivad need laisalt liikuvad «lihamäed» tänaseni, üksteise peale koera kombel haukudes.

Igal rahvusgrupil on oma piirkond. Hiinlastel Chinatown, kus inglise keelega sageli hakkama ei saagi, Russian Hill, kuhu omal ajal koondusid Vene immigrandid, jaapanlaste ja mehhiklaste ning valdavalt afroameeriklaste linnaosad.

Hiinalinn üllatab oma räpasuse ja toimekusega. On raske uskuda, et oled USAs, sest valgeid nägusid näeb haruharva. Siinsed restoranid pole suuremad asjad – käisin söömas ühes peenemas, nimega Hiina Keisrinna, kus külastajad pandi istuma luksuslike, jaanalinnusulgedest lühtrite alla sametdiivanitele, aga teenindus oli vilets, hinnad kõrged ja toit keskpärane.

Castro kant on seksuaalvähemuste päralt. Just siin võib kohata mukitud geipaare, kes uhkelt oma pöetud puudlitega ringi jalutavad, ning piltilusaid transvestiite. San Francisco homoringkondadest sai alguse ka aidsiepideemia. Paljud siinsed geid on HIV-positiivsed, aga suudavad rohtude abil endiselt täisväärtuslikku elu elada.

Erklillas sutenööriülikonnas vietnamlane, gei Jimmy Woo, kes peab Castro piirkonnas Itaalia restorani, mis õhtuti transformeerub karaokebaariks, tunnistab, et armus San Franciscosse just seetõttu, et siin võib igaüks olla selline nagu tahab. «Mulle meeldivad pöörased riided,» ütleb ta ja näitab oma sõnade tõestuseks sidrunkollaseid kingi. «Ja keegi ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Mõnus!» lisab ta.

McDonald’si värvi sild

Golden Gate Bridge ehk Kuldvärava sild on San Francisco sümbol. Sild vajas paari aasta eest remonti ja McDonald’s pakkus lahkesti raha, kuid nõudis, et sild värvitaks sama kollaseks kui hamburgerigigandi logo M. Linn keeldus ja raha korjati kokku eraisikute annetustest ning sild on endiselt oranž. Silla õõtsumisulatus on kuus meetrit, mis teeb selle maavärinate suhtes immuunseks.

Alcatraz, saar, kus hoiti eriti ohtlikke kurjategijaid, näiteks Al Capone’i, on linnasüdamest pooleteise miili kaugusel. Vanglast on õnnestunud vangidel põgeneda ainult korra, sest lisaks valvuritele patrullivad lahes ka haid. Alcatraz jätab troostitu mulje – tuuline ja kõle. Vangla näeb välja nagu vangla ikka. Väikesed trellitatud kongid ja muu selline.

Giid räägib meile, et vangid, kellest paljud kandsid eluaegset vanglakaristust, sisustasid oma vaba aega heegeldamise ja teiste hobidega, et mitte hulluks minna. Aastavahetuse pidude ajal kandis tuul saarele rannikult kostvat peomelu – laulu, naeru ja muusikat, mis tegi vangisolemise veelgi piinarikkamaks.

Vesi on San Franciscos Vaikse ookeani külmade hoovuste tõttu jahe, umbes 15 kraadi. Ent inimesed on hullud – minu reisi ajal peeti Alcatrazist linnaranda ujumise võistlus ja osalejaid oli sadu. Haid ei näinud kedagi hirmutavat.

San Francisco ei ole tüüpiline USA, vaid pigem atraktiivne segu ülimast tolerantsist, seikluslikkusest ja loovast hullusest.

Tekst ja foto: Edith Steinberg

Postimees
http://www.tarbija24.ee/161107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/295834_1.php?san-francisco-elab-lillelaste-igaveses-suves