Vaktsineerimata turistid toovad tõved kaasa

Äsjane meningokokk-nakkusesse surnud Pärnu neiu juhtum ja temaga kokkupuutunud inimeste positiivsed proovid sama haigustekitaja suhtes suunasid Alo Lõhmuse uurima, kuidas hoiduda haigestumast reisimisega seotud tõbedesse.

Tartu Ülikooli kliinikumi nakkusosakonna arst-õppejõud Rita Pihlak, milliste nakkushaigustega on reisilt naasnud inimesed teie haigla arstide juurde jõudnud?

Põhilised reisihaigused on kõhulahtisusega kulgevad seedetrakti infektsioonid. Bakterpõletikud, viiruslikud kõhulahtisused ja algloomhaigused, need on peamised. 2007. aasta üheksa esimese kuuga registreeriti Eestis 168 haigestumist reisilt saadud nakkusse.

Kas nende hulgas on olnud ka väga eksootilisi tõbesid?

Kindlasti. 2007. aastal oli viis haigestumist malaariasse (Tartus sisekliiniku nakkusosakonnas oli ravil neist kaks). Need olid Indiast ja Aafrikast naasnud turistid, kes ei olnud enne reisile minekut ega reisi ajal võtnud vastavaid profülaktilisi tablette. Nüüd said nad samade ravimitega malaariaravi, ainult et ravimite annused olid suuremad ja võtmise skeem teine.

Malaaria levib sääskede kaudu. Kas on võimalik, et malaariaga Eestisse tulnud inimeselt levib haigus siin edasi?

Malaariat on Eestis olnud, seda küll pikka aega tagasi. Tänapäeval esineb malaariat 102 riigis, Euroopas oli viimane haigestumine 1975. aastal. Niinimetatud imporditud malaariat esineb kõigi Euroopa maade turistidel. Inimeselt inimesele malaaria ei kandu, see levib sääse Anopheles hammustuste vahendusel, haigust põhjustab algloom Plasmodium.

Malaariasääsed on sellised omapärased sääsed, kes hammustavad vaid päikeseloojangust päikesetõusuni. Sel perioodil peab inimene end nende eest kaitsma, kandma pikki riideid. Sääskede risk on suur vihmaperioodil ning reisile mineku eel tuleks end nende ohtudega kurssi viia ja vastavalt profülaktilisi malaariaravimeid võtta.

Kas Eestis on siis ka loodusliku malaaria oht?

Eestisse võib see tõesti tulla. Sääskede liikumine on suur küsimärk. Malaariasääsed on troopilise ala sääsed, malaariat levitab vaid üks sääseliik. (Ajakirja Eesti Arst andmetel oli Eesti kohaliku malaaria viimane puhang aastail 1945–1949, mil registreeriti 211 haigusjuhtu – toim.)

Me oleme tänapäeva moodsas maailmas harjunud mõtlema, et kõik minevikust tuntud hirmsad tõved on juba aastakümnete eest maha surutud. Kui suur on võimalus, et mõni vanadest koledatest haigustest uuesti puhkeb? Praegu räägitakse näiteks katkuohust Aafrikas.

Nakkushaigused on alati tulnud ja läinud, need käivad periooditi. Nii on ka näiteks gripiga, mille pandeemiaid on üritatud prognoosida, kuid see on väga raske. Mandrilt mandrile kanduv gripipandeemia võib korduda iga 10–40 aasta tagant. Viimane suurem gripp, mis pandeemiliselt levis, oli Moskva gripp 1997. aastal.

Mis meid praegu näiteks katku eest hoiab?

Aafrika muhkkatk levib praegu kirpude ja näriliste kaudu. Eks reisimisega teatud oht kaasne, kaitstud pole me kunagi.

Katku vastu vaktsineeritud me vist pole?

Ei, katku vastu mitte. Nõukogude ajal vaktsineeriti inimesi rõugete vastu, viimati tehti seda 1980. aastate alguses.

Kas mulle koolipõlves tehtud rõugevaktsiin veel kaitseb mind?

Seda on raske öelda. Varem kinnitati, et kõik lastele tehtud vaktsiinid annavad kaitse kogu eluks. Aga elu näitab – kas või lastehalvatuse näitel –, et see kaitse pole siiski piisav, kaitsekehade kontsentratsioon organismis langeb. Sama on näiteks läkaköhaga: lapseeas on vaktsineerimine küll tehtud, kuid ikkagi täiskasvanud haigestuvad. Kuna osas Aafrika riikides on lastehalvatus jälle pead tõstnud, teeme vaktsiine neile inimestele, kes nendesse ohupiirkondadesse reisivad.

Kas see aitab?

Ehkki ükski vaktsiin ei anna täielikku kaitset, pole seni olnud raskeid haigestunuid nende hulgas, kes on vaktsineeritud.

Kindlasti soovitame kõigil end vaktsineerida ka A-hepatiidi ehk nakkusliku kollatõve vastu. Veerand sajandit tagasi oli Eestis palju sellesse nakkusse haigestunuid – haiglates olid lausa eraldi osakonnad meestele, naistele ja lastele.

Haigestuti perede kaupa. Praegu kohalikku haigestumist A-hepatiiti pole, haigestuvad vaid turistid, tulles reisilt Egiptusest, Taist, Tuneesiast. A-hepatiit levib suukaudse nakkusena toidu ja vee kaudu ning selle kadumine Eestist on otseselt seotud üldise hügieenitaseme tõusuga. Kuid paljudes riikides on see endiselt levinud, ka meie naaberriikides.

Kindlasti peab end vaktsineerima difteeria ja teetanuse vastu. Seda peaksid jälgima perearstid, kuid seda kohustust on halvasti täidetud. See on patsiendile tasuta ettenähtud vaktsiin.

Sageli on probleemiks veel parasiituss-haigused. Ussivastsed võivad minna läbi naha, seda pinnases või veekeskkonnas. Tänavu on meil sellist troopilist haigust juba olnud. Näiteks Peruust on suplemisel saadud parasiituss, kes liigub mööda lümfiteid, nii et seda on naha alt näha. Ussivastseid võib aga saada ka pinnasest, lihtsalt maa peal istudes.

Millistes maades tuleks olla eriti ettevaatlik?

Praegu on kuum reisisiht India, kuid just Indiast on kõige enam haigustega tagasi tuldud, eeskätt seedetrakti haigustega, düsenteeria ehk shigelloosiga. India on must maa ja seal peab olema ettevaatlik.


Toimetas: Alo Lõhmus, Postimees
Foto: Margus Ansu
http://www.tarbija24.ee/240108/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/307087_1.php?vaktsineerimata-turistid-toovad-toved-kaasa