Järgmisel kolmapäeval, 14. aprillil kell 18.00, esitleb rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik Alfredo Jaar Kumu auditooriumis oma dokumentaalfilmi „Pasolini tuhk“ (USA 2009, 37’30’’ ) legendaarsest intellektuaalist Pier Paolo Pasolinist.
Samas teeb autor ka ettekande ning osaleb diskussioonis.

2009 Veneetsia kunstibiennaali silmapaistvaimaks tööks pidas osa vaatajaskonnast Alfredo Jaari teost „Pasolini tuhk”, mis valmis Jota Castro kuraatoriprojekti “Hirmu ühiskond” tarbeks. Alfredo Jaar on kindlasti üks kuulsamaid Kumu kunstimuuseumi külastanud kunstnikke, ainuüksi „Pasolini tuhka” on viimase aasta jooksul esitletud maailma nimekaimates muuseumides, hiljuti ka MOMAs.

Kunstnik, fotokunstnik, arhitekt ja filmitegija Alfredo Jaar (1956) sündis, õppis ja alustas kunstnikuteed Tšiilis, sidus varakult kunsti poliitikaga ja sai tuntuks interventsioonidega Pinochet’i režiimi sotsiaal-poliitilise õhustiku vastu. 1982 asus Alfredo Jaar elama New Yorki. Tänaseks on ta osalenud kõikidel olulisimatel kaasaegse kunsti suurnäitustel nagu Vene etsia Biennaal (1986, 2007, 2009), Kwngju Biennaal (1995, 2000), Kasseli Documenta (1987, 2002), Sydney Biennaal (1990), Johannesburgi Biennaal (1997), Istanbuli Biennaal (1995), Sao Paulo Biennaal (1987, 1989) jt.

Jaari looming on mitmes punktis hämmastav. Tegemist ei ole ainult mitmekülgse kunstnikuga, vaid mõtleja ja kapitalistliku ühiskonna sõltumatu kriitikuga. Jaari varases 1980 /1990 loomingus on suurem osakaal installatsioonidel, mida iseloomustatakse kui elegantseid ja teatraalselt pingestatud ruumiteoseid hämaralt mitmetähenduslike kujunditega. Foto, video ja filmikunstnikuna on Jaar seotud dokumentaalformaadiga, mida ta täiendab pidevalt uudsete vaatenurkadega.
Jaari autoripositsioon toetub klassikalisele humanismile, ta usub endiselt, et esteetika ja eetika vahel eksisteerib võõrandamatu seos, et kunsti ülesanne on muuta maailma ja peegeldada tegelikkust sellisena nagu see on. Jaari looming keskendub ekstreemse kriisi olukorrale, vabaduse puudumisele, poliitilisele survele ja rassismile.

Ta on inimkogemusele avatud kunstnik, kes uurib maastikke, õpib tundma poliitilist olukorda, globaalse süsteemi mõju, mis kasvab üle plahvatavaks ja brutaalseks vägivallaks. Jaar näitab konfliktide, viha ja hirmu poolt puretud maailma, kus sotsiaalne üksmeel ei pääse mõjule, kus raha ja isiklikud huvid on tähtsamad kui inimõigused. Teisalt on Jaar tuntud kui kunstnik, kes oskab käsitleda nende nähtuste sügavamat, intiimsemat poolt ning on neid väheseid kaasaegseid kunstnikke, kel on eriline suhe kujunditega .

Vihkamise, hirmu ja sallimatuse teemal on Jaaril palju mälestusväärseid teoseid ning teemat jätkab “Pasolini tuhk”/ The Ashes of Pasolini / Le ceneri di Pasolini. Film pälvib tähelepanu juba ainuüksi Pasolini vasturääkiva, skandaalse isiku ja loomingu tõttu, mille mõtestamisest maailm seni kõrvale on hoidnud. Seega väärib tähelepanu Jaari autoripositsioon ja tema sõnum.

Intellektuaal, luuletaja, esseist, kolumnist, filmilooja, näitleja Pier Paolo Pasolini (1922-1975) on oma filmidega paremini tuntud väljaspool Itaaliat ja paljud neist põhinevad kirjanduslike allikate töötlusele nagu „Dekameron” , „ Canterbury lood” , „1001 ööd” , „Salò ehk Soodoma 120 päeva” (põhineb osaliselt Marquis de Sade'i teosel) jt..

Pasolini kasutas šokeerivat kujundikeelt ja võttis osa eri suundumusega radikaalsetest liikumistest. Noorelt liitus ta Kommunistliku Parteiga ning oma töödes uurib ta sageli ideoloogilisi küsimusi ka peale seda, kui Pasolini suhe parteiga katkes. 1949 kustutati ta partei nimekirjadest ja tagandamise põhjuseks oli Pasolini homoseksuaalsus ja tema elulaad. 1961 toimus Pasolini debüüt filmiloojana. Esimene film „Accatone” (Hulkur) on töötlus tema suurt poleemikat esile kutsunud jutustusest „A Violent Life”, mis käsitleb kupeldajate elu. Prostitutsioonist kujuneski järgnevalt Pasolini filmide üks läbivaid teemasid.

Alates filmist „Porcile” (1969), milles natsist isa poja pistavad nahka sead, iseloomustavad Pasolini filme vastuolulised, palju vaidlusi äratanud käsitlused ja tema ideoloogilised lähtekohad on järjest varjatumad ja individualistlikumad.
Pasolini leiti 1975 tapetuna prügimäelt ja kuigi keegi noor meesprostituut süüdi mõisteti , loetakse seda mõrva siiani lahendamata mõistatuseks.
Jaar toob oma filmi lähtekohti tutvustades esile selliseid Pasolini omadusi nagu isiklikku julgust, võimet genereerida visioone, elustiil, mis ei lähtu normidest, kriitilist rolli täitev looming, mille üheks teemaks on hirm. Hirmu teema on filmis kesksemaid ja Jaar vaatleb hirmu levikut, kuidas puhtbioloogilisel viisil tekkinud hirm transformeerub elanikkonna manipuleerimise ja kontrollimise vahendiks.

Jaari “Pasolini tuhk” on hommage erakordsele intellektuaalile, poeedile, kunstnikule, filmitegijale, mis ei püüagi leida vastust küsimusele – kes ikkagi tappis Pasolini, vaid pigem vihjab tõdemusele – selleks oli hirm, inimeste hirm teada saada millest kõneles Pasolini ……
Alfredo Jaari filmikeel on äärmiselt tunnetuslik ja sugestiivne, palju on kasutatud katkeid Pier Paolo Pasolini filmiarhiivist.

Kumu Dokumentaali linastused on külastajatele tasuta.

Korraldajad Eesti Kunstiakadeemia ja Kumu Dokumentaal tänavad Kultuurkapitali ja Kultuuriministeeriumi!


Lisainformatsioon
Mare Pedanik:
5014326, 6026022