1. mail avati Haapsalu linnuses laboratoorium, kus saab tutvuda keskaja alkeemia ja meditsiini teadmistega ning ise erinevate eksperimentide tegemises kaasa lüüa. Laboratoorium on kui ajarännak tagasi sajanditetaguste teadmiste juurde.

Ülevaade ühest senitundmata peatükist Haapsalu linnuse ajaloos

Haapsalu piiskopilinnuses elasid ja töötasid keskajal ainult mehed. Kõige tähtsam mees oli piiskop - kirikuriigi vürst. Temaga koos aitas riiki valitseda 12 kõrgemast vaimulikust koosnev toomkapiitel. Lisaks oli maiste küsimuste ajamiseks ametis foogt. Linnuses oli piiskopi ja tema õukonna juures tegev ka hulk vaimulikke ja ilmalikke ametimehi, kelle ülesandeks oli hoolitseda toidu, majapidamise, sõjalise julgeoleku ja muude praktiliste vajaduste eest. Kõik need mehed elasid siin mungareeglite järgi. Ükski naine siin viibida ei tohtinud. Teate ju küll, mis juhtus Valge Daamiga?

Üheks oluliseks tegevusvaldkonnaks linnuses oli meditsiin. Polnud ju siin siis haiglaid ja apteeke. Igasugu tervisehädade puhul pidi abi saama oma linnusest. Selleks oli siin ametis munk, kes tundis keemilisi aineid, ravimtaimi, ravitsemistarkusi ja inimese keha iseärasusi. Nohu, radikuliidi, põiepõletiku, luumurru, närvihaiguse ja sadade muude juhtude puhul otsiti abi ikka oma linnuse targalt mungalt. Ka katku ja muude nakkushaiguste puhul pidi ravitseja-munk abi osutama. Sellel targal mungal oli oma laboratoorium, kus ta siis kõikvõimalikke arstirohte kokku segas ja uusi katsetas.

Olles sukeldunud taimede ja keemiliste ainete imepärasesse maailma üritas ravitseja- munk nagu paljude kloostrite mungad tungida ka alkeemia saladustesse. Seepärast nimetati teda ka alkeemikuks. Arvati, et kui Kristus suutis vee veiniks muuta ja igaüks saab jahust leiba küpsetada, siis miks ei võiks erinevate võtetega keemilist ainet ennast millekski muuks muuta. Kuna kuld oli vahetuskaubana hinnas ja kullamaardlaid Euroopas vähe, oli kõige populaarsem muidugi kulla leiutamine. Eks seda üritati ka siin laboratooriumis teha. Palju keerulisem ja riskantsem eksperiment oli tehisinimese ehk Homunkuluse loomine. Tegelikult polnud põhieesmärk inimese keha loomine, vaid inimhinge taaselustamine. See oli väga keeruline ja surmaohtlik katse, sest siin otsiti sidet teispoolsusega, et sealt hing tagasi tuua. Eesmärk oli kompida võimaliku ja võimatu piire. Nagu kaasajalgi.

Keskajal oli kirikul teadmiste monopol. Kloostrite raamatukogud olid tarkuse allikad. Nendes hoiti kiivalt käsikirju, mis aastasadade jooksul kokku oli kogutud (lugege näiteks Umberto Eco raamatut „Roosi nimi“). Ammutades teadmisi vanadest käsikirjadest ja leiutades järjest uusi laboriseadmeid tegid mungad-alkeemikud ainetega mitmesuguseid eksperimente: segasid, lahustasid, kuumutasid, aurutasid ja destilleerisid ning suurendasid ühendite ja ainete arvu. Alkeemikutele kuulub paljude värvide, ravimite, värviliste klaaside, metallisulamite, aluste ja hapete saamisviiside avastamise au, oskus eraldada ravi-, värv- ja lõhnaaineid. Alkeemikud avastasid vaimseid võimeid stimuleerivaid narkootikume, tugevatoimelisi vastumürke, mõnusaid alkoholijooke ja tõhusaid lõhkeaineid. Oma teadmisi jagasid alkeemikud väga vähestega. Mungast alkeemik valis endale õpilase, kellele teadmised edasi pärandas ja see omakorda jälle oma õpilasele. Misjonitööd tehes rändasid mungad kloostrist kloostrisse ja ühelt maalt teisele. Ja nii jõudsid keskaja teaduse avastused ka Haapsalu linnusesse. Kiriku teaduse monopol hakkas Euroopas murenema alles peale trükikunsti leiutamist 15. sajandil.

Munk Bonifatius oli alkeemik, kõrgema aiakunsti-, rohu- ning spagüüriliste teaduste meister, Saare-Lääne piiskopi alam. Päevad ja ööd istus ta oma kolbide keskel, et valmistada aineid, mis õige imelikke nimesid kandsid: Must Draakon, Punane Lõvi, Roheline Tiiger, Hermogenese Kana ja nii edasi ja nii edasi. Oma pika ja viljaka elu lõpuaastad veetis Bonifatius Lihula kloostri laboratooriumis katsetades. Olles elu jooksul küll paljusid katkuhaigeid aidanud, ei pääsenud ta ise selle tõve surmahaardest. Auväärse munk Bonifatiuse auks kannab Haapsalu piiskopilinnuse laboratoorium tema nime. Munk Bonifatiuse elust ja juhtumustest elu lõpuaastatel kirjutab värvikalt Enn Vetemaa oma raamatus „Krati nimi oli Peetrus“. Lugege kindlasti seda raamatut!