Taluturist saab vihelda suitsusaunas

Lahemaa rahvuspargis tegutsevad turismitalunikud on külaliste paremaks teenindamiseks keti moodustanud ja pakuvad üheskoos külalistele ehedaid elamusi.

Paarikümne Lahemaal elamusi pakkuja ampluaa on lai: ühes kohas võivad turistid imetleda jaanalinde, teises-kolmandas ratsutada, teisal veeta tunde rabaretkedel ja kanuumatkadel, peale selle osa saada Lahemaa mõisate suursugusest ilust ning uurida rannarahva ajalugu Käsmu meremuuseumis. Üksteist konkurendiks ei peeta ja kui näiteks endal öömaja pakkuda pole, saadetakse külaline teise talusse.

Kahel kevadisel päeval võttis väike punt turismitalunikke ja -firmade esindajaid nõuks sõita läbi kõik Lahemaal ehedate elamuste pakkujad, et teaks-näeks teiste tegemisi lähemalt ja oskaks siis ka külalistele välja pakkuda. Ajakirjanik tegi ühel päeval sõidu kaasa.

Viitna kõrtsi perenaine Anne Tüvi tegi algust. Rääkis, kuidas kõrtsihoone üles ehitati ja kui soe püsib palkidest kõrtsituba ka talvel. Ning et söögiks püütakse külalistele pakkuda ikka rahvuslikumaid palasid. Ja et kõrtsituba ehtivad kasevihad tegi tema enda isa.

Ökokäkid loodustalust

Kuusiku loodustalu perenaine Sirje Kuusik on pikalt pidanud ettevõtluskonsultandi ametit, tema mees on aga Tallinna tehnikaülikoolis õppejõud. Viimased aastad on Sirje koos abikaasa Reinuga teinud pingsat vaimu- ja füüsilist tööd, üles ehitanud omapärase ümarpalkidest hoonekompleksi, kujundanud taluõue vanadest puutüvedest skulptuure, rajanud terrasse ja lillepeenraid. Kogu see ilu asub Viitna lähedal põlismetsa sees. “Siia on kulunud kõik meie säästud ja linnakorteri raha,” vastas Sirje küsimusele finantseerimise kohta. Kuigi suuremad tööd on kalli raha eest teinud meistrimehed, on näiteks palgijuppidega sillutatud terrass teadlasest peremehe kätetöö ja tulbiaia on puutüvede ümber rajanud perenaine ise.

Öömajale võetakse siin tosin külalist, keda tahetakse toita omanäolise toiduga. Perenaisel on juba kogutud maitseaineid, jahusegusid ja muud ehtsat kraami, et saaks näiteks ökokäkke küpsetada.

“Me ei oota külla sünnipäevapidajaid, vaid loodusenautijaid, puhkajaid ja ärituriste,” ütles Sirje Kuusik. Sellepärast on plaanis ka retkejuhtidega loodusmatkad, jalgratta ja auto rentimine ning palju muud.

Kuusiku talust kuuesaja meetri kaugusel asub Metsaveere turismitalu, kus turistid võivad proovida puuküttega soome sauna mõnusid. Seal saab ka telkida ja ruumi jätkub autokaravanilegi.

Kadrina serval Jõetaguse külas Madi talus (sinna jõuab kohale ka rongiga) kasvatatakse turistide võõrustamise kõrval ka taimi ja marju, nii et turist võib suu magusaks teha.

Vastses elumajas ja kõrvalhoones külalistele öömaja pakkumise kõrval võib Madi talu perenaine Pille Rüütel peale soome sauna ka suitsusauna kütta.

Madi külalised saavad käia Neeruti järvede ääres, mille võlusid tutvustas Neeruti Seltsi esimees Tiiu Uusküla. Seaküla Simsoni laotud kividest Kalevipoeg järve kaldal annab tunnistust, tänu kellele on siinkandis palju legende sündinud.

14 kilomeetri kaugusel Tapalt asub Linnumäe loodustalu. Magnetiks Ohepalu raba, matkarajad ja kanuumatkad. “Ümberringi näeb erineva kuju ja suurusega laukaid. Siin-seal hakkavad silma õõtsikuga kaetud rohelised laigud. Need on kinni kasvanud laukad...” Niisugune jutt peaks tõmbama neid, kes ei taha kära ja tralli, vaid vaikust ja aega süüvimiseks. Ja selle turismitalu tõmbenumber on hoopis elektrita popsitare metsaservas, kus öömajal linnainimene saab teada, kuidas eesti rahvas küünlavalgel omal ajal toime tuli. Siiski ehitavad Õnnela ja Ahto Neidek eurotoetuse abil endisse hobusetalli ka moodsamat külalistemaja.

Vahest kümme aastat tagasi tuli üks Tallinna tüdruk Kesk-Aasiast toodud ratsuga Loobu külla elama. Nüüd on Annika Lember ja tema elukaaslase Indrek Laisaare talus paarikümne hobuse ringis.

Eesti verd ratsud

Võõrapäraseid ratsusid nende hulgas ei olegi, enamasti kõrbide ratsude veri annab tunnistust põlistest eesti tõugudest: tori, eesti raskeveo ja eesti hobustest. Nende hobudega käiakse turistidega ratsaretkedel.

Sisehall on pere jaoks esialgu unistus, aga murukatusega saun on Indrekul küll plaanis püsti panna.

Lahemaa serva Kuusalu valda jääb ka Jõekääru forellitalu. Temagi kaasati turismiketti, sest Tallinna poolt tulles või sisemaalt pealinna pöördudes võib ju teha ühe kalapeatuse. Kahe suure tiigi ja mitme hoone asemel valitsenud siin tühjus. Ent nüüd võib peremees Gert Tšistjakov päris sauna kõrval külalised ka tünnisauna kutsuda ning metsaserva puukooremajadesse magama panna. Viimaste ehitamisel kasutas ta kokkuhoidlikult ära palkide saagimisel ülejäänud servad. Väga nupukas mõte, leidsid kõik.

Harjumaal Kolga mõisa lähistel põlismetsa sees Pärlijõe kaldal asub Raudsilla koonusküla. Kui üksik uue rookatuse saanud majake välja arvata, asub siin kõik püstkodades. Saun on püstkojas, samuti jõe poole avatud terrassiga avar väliköök, milles suur pliit ja kamin. Väiksemates püstkodades saab ka põrandal madratseil magada.

Noor peremees Janno Sass majandab siin üksi, appi on ta endale palganud kaks noort müügijuhti ja koka.

Turismikompleksi kontor paikneb aga hoopis kaugemal Kolga mõisas. Kust ikkagi tuli mõte ehitada keset metsa nii omapärane koonusküla? “Kui ma siia maatüki ostsin ja kohapeal võsa raadasin, polnud ennast kuskil pestagi,” rääkis peremees, “ehitasin maja asemel püstkoja, seda oli kõige lihtsam teha.”

Hiljem sigines mõte, et miks mitte ehitada püstkodadest terve kompleks. Ja mõistagi on enamik püstkodadest soojustatud. Raudsillal eelistatakse pidada suuri pidusid, firmade üritusi ja sünnipäevi.


VT