Suvelavastused – autoomanike eralõbu

Eesti teater otsib suveks veel avastamata esinemispaiku, kuhu bussid ei sõida ja rongid ei käi. “Kuidas ma sinna siis saan?” küsib suvelavastuse külastaja.

Autoga loomulikult! Kuidas siis veel peaks saama Pärnumaa metsade ja soode vahele Soontagana maalinna, Padise kloostrisse, Tammsaare maadele, Leigo järvede veerele või mis tahes paika, mida suveteatrite tegijad aina hoogsamalt kultuurikaardistavad. Mäletan veel selgelt eelmisest suvest hullumeelset kihutamist Karepale ja murelikku seiklemist “Eesti ballaadidele”. Poleks autot olnud, ei oleks saanud minna.

Korraldajatele on pahatihti täiesti enesestmõistetav, et kultuur on kättesaadav vaid neljarattalise, soovitatavalt maasturi omanikule, keskmisest kopsakama rahakotiga tõusikule-kodanlasele, kes otsib kvaliteetset ajaveetmisvõimalust võimalikult eksootilises Eestimaa paigas. Aga mida peavad tegema pensionärid Leida ja Vilma, kes tahaks ka, aga ei saa? Oma mure? Või kelle mure siis ikkagi?

Palun pisut abi

Inimeste iseeneslikule organiseerumisele vanade aegade vaimus, mil kolhoosikeskuse eest vuras kollane autobuss, soengutes inimestest pungil, iga teatri õuele, ei maksa lootma jääda. Ajad on teised. Kuid kas on palju nõuda, et üks väike osa suvetüki eelarvest läheks juba eos transpordi korraldamiseks lähima linna keskusest esinemispaika? Muidugi, kindlasti “ei tasu ära”, kuid sama suur risk on ka tühjale mäeveerele, kasteheinale ja liblikatele oma sõnumit edastada. Nii et mõelgem inimesele. Kohe algusest peale.



Eesti Päevaleht