Külaliseestlased tulevad Narva tüüpküsimustega

Narva tulijate jaoks on ootused ja tegelikkus sageli tugevas vastuolus.


Kohalikud ja keeleõppe reklaamplakat Narvas aastal 2001.
Foto: Marko Mumm

„Viimati olin ma Narvas ...teist aastat tagasi,“ sellist lauset võib alatihti kuulda nende eestlaste suust, kes nüüd Narva linna külastavad.

Tihti on ootused ja tegelikkus tugevalt vastuolus, olgu siis ootusteks süstaldega ringijooksvad narkomaanid või eestlaste vihkamine.

Narva kesklinnas juhtub minu teele ikka ja jälle eestlasi, kes arglikult ja oma olematut vene keelt meelde tuletades püüavad saada minult vastust näiteks küsimusele: „V kakom napravlenii nahoditsa McDonald’s?”

Küsimus ise ütleb küsija kohta kahte asja: esiteks on ta veendunud, et eesti keeles ei saa Narvas asju ajada, teiseks on tal ilmselt hirm, et kõik, mis jääb alla McDonald’si kvaliteeditasemele, ei kannata kriitikat.

Eesti keele osas on tal osaliselt õigus. Kuigi suuremates poodides ja teenindusasutustes nõutakse eesti keele oskust ja neis saab tavaliselt ka eesti keelega hakkama, siis nurgataguses poes võib tõenäoliselt probleeme tekkida. McDonald’sil on aga paljude Narva söögikohtade tasemele järelejõudmisega (ma pean silmas toidu maitset ja hinda, mitte tehnoloogiat) aastateks tegemist.



Minu isiklik pisike nauding on vastata sellistele küsimistele eesti keeles ja siis küsijate nägu jälgida. Mõnus.
Üks menuajakirjanik teatas kord paaripäevasel visiidil, et „Narva on nagu üks suur Toomemägi”. Ilmsi paistab tema sõnade taga tugev Tartu taust ja piisavalt õlut. Kuid nendes sõnades on ka palju tõtt. Kui vaadata linna vähe kõrgema koha pealt, siis on ta vägagi roheline, eriti kui võrrelda teiste Eesti linnade nõukogude perioodist pärit linnaosadega.

Tavalised küsimused

Üheks klišeeks, mida alatasa kuuleb, on kuritegevus, narkomaania ja aids. Kas te kardate ka? Kunas sa viimati ennast kontrollisid? Need on näited tüüpküsimustest. Tavaliselt vastan, et kardan pidevalt, kuna ajakirjanikutöö spetsiifika tõttu pean teinekord käima politsei- operatsioonidel ja kardan, et minu fotoaparaat seal mingi hullu käe läbi kannatada saab.

Esimest elusat narkomaani nägin muide alles teisel politseioperatsioonil.

Aga kontrollimise küsimusele ei oska midagi vastata. Kui, siis küsin vastu: „Aga kui tihti sina käid?” Seepeale teema vaibub.

„Kas teid, eestlasi, on ikka Narvas alles ka või?“ küsitakse vahel. „No mõni ikka on, näe, mina näiteks.” See teema on peamiselt vanemate inimeste pärusmaa, kuid nii mõnigi kord tuleb jutuks ka noorematega.

Vastus on suhteliselt pikk. Statistika räägib 3–4 protsendist eestlastest, kuid enamik piirivalvureist, tolli- ja ettevõtete töötajaist „eksporteestlasi“ ei ole oma ametlikku elukohta rahvastikuregistris Narva kasuks ümber märkinud.

Teine, mis sageli veenab, et eestlased on Narvas alles ega kavatse välja surra, on pisut egoistlikum teade: „Näed, Narva Postiljon ilmub eesti keeles ja nii iga nädal. Tundub, et loetakse.“




Esitleme: Eesti Päevalehe esindaja Narvas – Tanel Mazur

Olen alati imetlenud neid noori, kes võtavad riskijulguse ja lähevad Narva eesti asja ajama. Tanel on üks nendest, tänu kellele saab Narva iga päevaga natuke enam Eesti linnaks.

Tanel on käinud Tallinna 21. keskkoolis, seejärel elukoolis ETV-s, millele järgnes karm ärikool tollal vastalustanud ette-võttes Microlink. Taneli ametlik töökoht on Narva eesti gümnaasiumis ajalooõpetajana. Lisaks sellele on ta alates 2004. aasta jaanuarist ajalehe Narva Postiljon üks asutajatest ja tegevtoimetaja. Seda tegevust tuleb vaadata just Narva eestlase vaatepunktist lähtuvalt – viimaks ometi on Narva eestlastel taas oma eestikeelne ajaleht, mis valmib kodulinnas.

Eesti Päevalehe otsingumoor näitab, et Tanel on viimase aasta jooksul ligi poolsada korda kirjutanud meie lugejatele Narva sündmustest. Selle kõige kõrval on Taneli ajalooõpingud Tartu ülikoolis küll unarusse jäänud, kuid ta plaanib need taas käsile võtta. Räägib palju. Ja huvitavalt. Taneli õpilased Narva eesti gümnaasiumist ütlevad, et tegemist on liikuva entsüklopeediaga. Kogub postkaarte ja raamatuid.