Vanalinna kitsail tänavail käib hommikuti autoralli

Varahommikune jalakäija võib vanalinnas pahaaimamatult sattuda autode tekitatud tossupilvede piiramisrõngasse, sest mõnusa hommikukohvi nautimise ajale on sätitud suur osa kaubaveost ja linnasüdame kitsastel tänavatel on auto autos kinni.

Raekoja platsil käib kell kaheksa sõna otseses mõttes võidusõit: üksikute jalakäijate vahel vuravad risti-rästi kaubikud. Ühes autos leib, sai ja pagaritooted. Teises kooritud ja koorimata kartulid. Kolmandas pestud porivaibad. Seejärel pisike postiauto ja Saku õlleveok, kus autojuht närviliselt suitsu kisub.

Vanal turul ja Vanaturukaelas on õhk heitgaasidest lausa hall, nii et Café Mochast kooki nosimast tulnud vanaldased soome turistid läkastavad.

Tihe liiklus võtab vanduma

“Kurat siin toimub. Kuradi hooramaja käib!” vannub pahane lihatööstuse autojuht valjul häälel üle tänava.
Autojuhi suust lendavad välja kõikvõimalikud ropud sõnad, aga midagi pole parata, pääs Viru tänavale on tõkestatud ja kuni puuvilju alles majja tassitakse, lihaauto liikuma ei pääse.


Ka siis peab ta õigesse kohta manööverdamiseks enne mööda lubama punase Frens-kirjaga masina, siis veel natuke pisema punase kaubiku kirjaga Duni, seejärel Veoteenuste sinise kaubiku ja Smarteni valge pisibussi.
Siis tuleb natuke edasi sõita, et taganttulijad läbi lubada, ise uuesti tagurdada ja alles nüüd võib autonina rihtida otse vanalinna tuiksoonde.

“Mine eest ära!” rapsab raudväravate tagant ilmunud sinise diplomaadinumbriga sõiduki tüdinud ilmega sohver.
Tornivaateid jäädvustanud triibuliste kampsunitega saksa turistid haaravad fotoaparaadid kaenlasse ja teevad jäätiseautost eemaldudes kolmikhüpet meenutavaid jooksusamme.

Viru tänavale sisenemine nõuab autojuhtidelt erilist valvsust. Ettevaatlikult sõidavad suured ja veel suuremad kaubaautod vaid paari sentimeetri kauguselt Demini õuekohviku piirdest. Lausa ime, et kohvik terveks jääb ja auto endaga kogu puualusel kupatust kaasa ei pühi.

Reede hommik on kõige koledam aeg

“Kõige hullemad on esmaspäev ja reede! Teistel päevadel on palju rahulikum. Oleneb muidugi, kuidas jõuad, aga enne kella kümmet tuleb ära käia. Valida ei ole siin midagi,” räägib Peppersackile kartuleid ja piima tassiv Indrek.
Olde Hansa ees restorani tutvustavaid voldikuid jagav naerusuine Katariina kurdab, et hommik on kole aeg. “Ma ei tea, kas sa nägid, aga igal tänaval oli just viis autot sabas. Pidevalt peab teelt ära hüppama. Õnneks ühtegi avariid pole juhtunud, aga hais on küll kohutav,” märgib neiu.

Juba kogunevad Viru väravate juurde kollaste Festival-cruises lipukeste alla esimesed turistirühmad.
Postkaardimüüja Maria sätib alusele välja linnavaated. “Populaarsemad pildid on see ja see,” näitab neiu pilti tornidest ning punaseid katuseid täis vanalinnast, mille tagant paistab meri.

Poed avavad uksi, kohvikupidajad keeravad hunnikusse tõstetud toole õues lukust lahti ja raekoja ees patseeriv raevaht hõikab viipajale kõlaval häälel: “Tere!” Vanade majade õhuaknad tõmmatakse ridamisi kerge põpsuga kinni.

Suur-Karja uulitsas peseb küll veel koristaja lapiga tänavat ja Müürivahes upitavad veidi unised kampsunimüüjad kepiga plastmassriidepuudele riputatud kampsuneid seinale, aga tuttav sagimine kitsastel teedel on juba alanud. Veel pool tundi, ja siis loovutavad tossavad kaubaautod linnasüdame jalakäijatele.

EPL