Eelk Martna Püha Martini Kirik

Eelk Martna Püha Martini Kirik / Tutvustus

Kirik ehitati 16. saj. algul Saare–Lääne piiskopi, ehituslembese Johannes III Orgase ettevõtmisel. Seda tähistab põhjaportaali kohal olev vapikivi. Viimases väljendub aga kõnekalt ajastu vaim – hiliskeskajal ehk renessanssajal esilduv isiksuse tähtsustumine. Nii räägitigi praegusest Martna kirikust kui Orgase kirikust.
Martna kiriku altariruumist tulid aasta 2004 sügisel mitme värvikihi alt välja puhastatud ja konserveeritud keskaegsed seinamaalingud, neid peetakse selle aasta üheks suurimaks ajalooliseks leiuks Eestis.

Algkirik oli ilma koori ja tornita, seda – õndsa Martini kirikut – mainitakse esmakordselt 1312. aastal.
16. saj. Orgase kirik kas ehitati uuesti või rekonstrueeriti vana, mis oli lõhutud. Ühelöövilise kiriku “kastkavatis” haarab nii pikihoone kui kooriruumi ühtselt katustatud tervikusse. Selle monotoonset mahtu liigendavad vaid põhjaseinaga külgnev käärkamber ja läänetorn koos hilisema matusekabeliga.
Kavatise peatunnus – koori ja pikihoone eraldamatus kehtib siiski vaid välisilmes. Interjööris vastanduvad kogudusele ja vaimulikule määratud tsoonid siiski selgelt – piiriks on lai, kuid madal võidukaar. Kooriruumi aset aga täidab nüüdseski kirikus kolmest võlvikust idapoolseim, mille põhjaküljel asub ka väike käärkamber.
Põhjaportaaliga samal ajal, justkui tööde pitseriks müüriti portaali kohale piiskopi heraldiline raidtahvel. Ruutjal väljal näeme piiskoplike atribuutide - mitra ja ristatud sauade all kahte vappi – piiskopkondlikku ja personaalset. Esimesel on piiskopkonna kaitsepühaku Johannese sümbol kotkas, perekonna vapil kolm rombi (säilinud kaks). Vapikivi autor pole enam anonüümne kunstnik, nagu keskajal, vaid ilmselt kuulus hilisgooti kivimeister Reynken.
Keskaegne fassaadipilt erines tänasest peamiselt akende osas: põhjaseinas need puudusid ning võlvikurütmi tähistavad 3 lõunaakent olid kitsamad – andes sellise kindlusliku ilme.
Algkujul ongi säilinud vaid kaks – tavatult väike idaaken, ja ümaraken lääneseinas.
Praeguse näo sai kirik 19. sajandi keskpaigas. Rajati torn, murti põhjaseina aknad ning asendati vahepeal teadmata põhjustel hävinud võlvid neid imiteeriva puitlaega.
Kiriku sisustuses on säilinud umbes 1300. aastast pärit gotlandipärase kujundusega ristimiskivi.
Altarile (18.saj.) on iseloomulik dekoorelementide nappus, rõhk on pandud skulpturaalsele kujundusele. Meisterlikud on Moosese ja Johannese figuurid, nende autoriks peetakse Chr. Ackermanni.
Kooriruumi on kirikaiast toodud Käsumees (Kassomehs) Hansu mälestuskivi, mille lasi 1632. aastal valmistada tema poeg Laur. Barokse vormiga bareljeefse krutsifiksiga kivi on üks esimesi kõrgstiilis mälestusmärke eesti maarahva esindajale.
Üle 400 aasta vanad altariküünlajalad on ühed vanemad meie kirikutes.
Legend kõneleb, et kirik saanud valmis alles siis, kui põllult kinni püütud mees Martin täisjoodetult sinna sisse müüriti. Mehe sahk, 2 musta härga ja kindad jäänud kirikuvapiks. Kirikukabelis aga nähtud öösiti tuld. Sinna maetud mõisnikud tagunud kaarte! “Kas see on teie koht?” põrutanud kirikuõpetaja. Parunid vajunud seepeale maa alla, aga kiriku uks läinud nii kõva pauguga kinni, et õpetaja ehmatanud, haigestunud ja peale mõneaegset vaevlemist heitnud hinge.